Ida-Virumaa pildile tulemise aasta 2018

Põhjaranniku arvates on lõppeva aasta olulisim sündmus ülejäänud Eesti tormiline huvi tõus Ida-Virumaa vastu, mille käigus on hakanud murenema ka kivistunud negatiivsed hoiakud selle piirkonna suhtes.

 

Ei ole liialdus öelda, et juba paarkümmend aastat on Ida-Virumaalt kostnud hääled, et maakond saab mujal Eestis liialt vähe tähelepanu. Ja kui saabki, siis pigem ikka mingite hädade, õnnetuste ja kuritegudega, aga märksa harvem millegi positiivsega. Mõned aastad tagasi pärast sõja puhkemist Donbassis oli Ida-Virumaa välisajakirjanike tulipunktis põhimõtteliselt üheainsa küsimusega: “Narva is next?”

 

Maakonna kehva mainet ja nõukogude ajast pärinevaid müüte on nimetatud ka üheks oluliseks põhjuseks, miks selle piirkonna käekäik on olnud oodatust kehvem.

 

Murranguline aasta

 

Hoiakute muutuste poolest on lõppev aasta olnud murranguline. Nii palju tähelepanu kui tänavu pole Ida-Virumaa pälvinud ühelgi varasemal aastal. Kusjuures kõikvõimalikel tasanditel: nii poliitilise kui majanduseliidi, kõikvõimalike meediakanalite, kultuuri- ja spordhuviliste kui ka lihtsalt vandersellide ning ringirändajate seas.

 

Sotsiaalmeediast võib leida rohkesti õhkavaid piltidega postitusi stiilis: “Ma olen Narvas. Poleks uskunud, et siin on nii äge!” Nagu oleks jõutud mingisse raskesti ligipääsetavasse paika, kuhu vaid vapramatest vapramad on söandanud oma jala tõsta.

 

Kohalikele inimestele paistavad sellised avastusretked kentsakatena − justkui oleks Ida-Virumaa ülejäänud Eestist aastakümneid mõne ületamatu veekogu või taraga ära lõigatud olnud.

 

Ent kui emotsioonid kõrvale jätta ja vaadata seda proosaliselt, siis on asi olnud ilmselt lihtsalt selles, et varem polnud piisavalt põhjust. Sugulus- ja sõprussidemed Ida-Viru ning ülejäänud Eesti inimeste vahel olid aja jooksul muutunud pigem hõredamaks kui tugevamaks. Selliseid erilisi kultuurisündmusi, mis tugevas konkurentsis silma paistaksid ja siia sõitma sunniksid, pole Ida-Virumaal toimunud just üleliia palju. Nende vähestegi turundamine on olnud pigem tagasihoidlik kui edukas. Mõned erandid nagu näiteks tänavu 8. korda toimunud Narva energiajooks ehk välja arvatud.

 

Ida-Viru pildile toomise talgud

 

Kuid tõsiasi on, et mida tugevamalt on juurdunud vanad stereotüübid, sest kõvemini tuleb pingutada neist lahti saamiseks. Tänavu ongi see soodsate asjaolude kokkulangemisel toimunud korraga mitmelt tiivalt. Ida-Virumaa heas mõttes pildile toomine on kujunenud justkui üleriigilisteks talguteks, kus oma osa on andnud väga erisugused pooled.

 

Sellele on andnud kõvasti hoogu Narva kultuuripealinnaks pürgimise eestvedajad. Tähtis roll on olnud ka president Kersti Kaljulaidil, kes juba veebruaris jagas teenetemärke Narvas ja pidas sütitava kõne Narva raekoja trepilt. Suvel ja sügisel oli ta aga neli nädalat Ida-Virumaal. Kui tahaks tagantjärele kokkuvõtvalt kahe sõnaga öelda, mida ta siin tegi, siis võikski see kõlada: “Turundas Ida-Virumaad.” Ehk tegi seda, mis kohalikel omavalitsustel, aga ka näiteks siit valitud rahvaesindajatel riigikogus polnud seni aastakümnete jooksul kohaturunduses kõige paremini õnnestunud. President ise on seda nimetanud tiivustava müksu andmiseks.

 

Muidugi on Ida-Viru vastu huvi tõstmisel olnud tähtis osa ka siin tänavu toimunud suurte kultuuriürituste korraldajatel. Olgu siin nimetatud vaid mõned neist: alternatiivkultuurifestival “Mägede hääl”, muusikafestival “Baltic Sun”, Narva ooperipäevad, linnakultuurifestival “Station Narva”, festival “Aleksandri hääl” ja muidugi publikuhuvi osas kõiki ootusi purustanud Uue Teatri etendus “Kremli ööbikud”. Lisaks veel suurel hulgal teisigi kohalikke festivale ja sündmusi, mil juba pikem ajalugu.

 

Loodetavasti jätkuvad need ka järgmistel aastatel. Üks magnet, mis peaks aga regulaarselt inimesi mujalt Ida-Virumaale tooma, on aasta lõpus uksed avanud Vaba Lava teatrimaja Narvas.

 

Loomulikult on positiivsetes muutustes oluline roll ka aktiivsetel idavirulastel, kes on selle kandi parema käekäigu võimalikkusse alati uskunud ja selle nimel tegutsenud. Eriti silmapaistvad on olnud Ida-Viru turismiklastri tegemised, mis on kandnud vilja maakonda tänavu külastanud turistide arvu rekordite näol.

 

Positiivne tähelepanu, mis lõppenud aastal on tekkinud, ei loo iseenesest juurde arvestataval hulgal töökohti, ei tõsta palgataset ega lahenda kuhjunud sotsiaalprobleeme. Kuid see loob hea ja vajaliku tausta nende kiiremateks muutusteks ka nendes küsimustes. Nüüd on väga palju Ida-Viru kohalike omavalitsusjuhtide kätes − kuidas nad seda soodsat aega, mil Ida-Viru teemad on tulipunktis, oma linna või valla elu edendamiseks suudavad konverteerida. Sellest peavad sündima järgmised aasta teod ja sündmused.

 

Loe originaalartiklit Põhjarannikust