“Virumaa viguriga lood” ühendab taas kaks Virumaad

 Jõuludeks sai MTÜ Purtse Jõe Arenduskeskus väljaandena valmis põnev raamat “Virumaa viguriga lood”, mis sisaldab kirjamees Sulev Olli kirjutatud 54 viguriga pajatust kohalikest inimestest, paikadest ja nähtustest ühes sama arvu toredate illustratsioonidega illustraator Ülle Meistrilt.

 

Kirjanik ja ajakirjanik Sulev Oll ütleb, et “Iga looga sai üha rohkem selgeks, et pole lõpuni tõeseid ega valmis lugusid. Iga jutt on rääkija enda nägu, igaüks mäletab erisuguselt, räägib ikka seda lugu, mida piisaval määral tunneb”. “Virumaa viguriga lood” on temale kahe põlvkonna − vanavanemate ja lastelaste raamat.

 

“Ei ole üksi ükski maa” 

“Lapselastel on õhin pilte vaadata ja ehk ka lugusid ette lugeda, vanavanematel aga äratundmine, et “jah, seda ma mäletan küll”, “minu vanaema rääkis mulle ka seda juttu” või “eks ma ise ka nägin, kui noor Enn Sellik seal staadionil silkas”. Loodan, et nõnda tekib veelgi sügavam ja sisulisem seos oma perega, kodupaigaga, kodumaaga. Aga kui sa armastad oma lähedasi ja oma kodu, armastad sa ka tervet maailma,” loodab Oll.

Raamat jätab mulje, nagu tahaksid selle loojad kaks Virumaad taas rohkem kokku tuua − pärinevad ju lood Virumaa alalt, mis oli Eesti haldusjaotuses enne Nõukogude okupatsiooni. Oll ise nimetab ennast meheks “kahe Virumaa” piirilt.

“Minu kodupaigas Aseris õitses tööstuslik Virumaa, suitsesid korstnad, Viru-Nigulas, kus elas isa venna pere, kulges aeg heina tegemise ja lehma lüpsmise rütmis. Nüüd, haldusreformi tulemusel, olen minagi idavirulase asemel läänevirulane. Muidugi oleks tore, et Virumaa oleks jälle üks, aga juba mitu ja mitu põlvkonda on kasvanud üles teadmises, et Lääne-Virumaal vaadatakse valdavalt lääne ja Ida-Virumaal ida poole. Lahendust selle vastuolu ületamiseks mul pakkuda pole. Aga vähemalt ajaloo mõttes tahan ma selles raamatus öelda, et on ainult üks Virumaa,” ütleb Oll.

“Virumaa viguriga lood” sündisid autori sõnul nõnda, et ta püüdis leida inspiratsiooni pärimusest ning noppeid Virumaa kohta pisut kohendada, et jutukesed raamatut väärt pikkusega oleksid. “Aga iga looga sai üha rohkem selgeks, et pole lõpuni tõeseid ega valmis lugusid. Iga jutt on rääkija enda nägu, igaüks mäletab erisuguselt, räägib ikka seda lugu, mida piisaval määral tunneb. Ühtegi lugu ei kirjutanud ma muidu, et mõni sündmus, paik või inimene mulle lähedane poleks olnud.”

Autor tunnistab, et salamisi on ta raamatusse peitnud ka oma isa, praegu ühegi elanikuta Urtja küla poisi Kalevi, oma emapoolse vanaisa Haraldi Uuemõisa külast, aga ka mõned teised talle olulised tegelased ja paigad.

 

“Ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!” 

Kui näpuga järge vedada, avastab lugeja, et Lääne-Virust on raamatus mõni lugu rohkem. Autor põhjendab seda “libastumist” sellega, et ta on korduvalt seisatanud Kongla Anne mälestuskivi ees Viru-Nigulas, mõtelnud elu üle järele Samma hiies, imetlenud Peetri mändi Padaorus.

“Ei saa ka salata, et olin Haljalas kuus aastat ajalooõpetaja ning sealse koolimaja ees seisev õpetaja autähis lihtsalt pidi raamatusse saama. Kui raamatuga valmis sain, küsis üks kooliõde minult: “Aseri juttu polegi?” Ehmusin, aga nii tõesti on. Korstnasuitsu, formaliinilõhna ja liitväetised otsustasin seekord kõrvale jätta,” ütleb Oll.

Aga millised on autori lemmikpaigad Ida-Virumaal? Oll ütleb, et on kiindunud Kuningakülasse, mis “tundub asuvat mitte kuningliku rahuga voolava jõe ääres, vaid lausa maailma lõpus”. Igal suvel käib ta vähemalt korra Peipsi ääres, ostab ploome, hapukurki ja suitsukala, kahistab jalgadega Kauksi rannaliival. Tagasi tulles põikab läbi Avinurmest, Tudulinnast või Oonurmest.

“Imestan, et ikka veel on neis Tallinnast vaadates nii kaugetes paikades elu, ikka veel lauldakse ja tantsitakse iseenese ning teiste lustiks, ikka veel kutsutakse kedagi luuletusi lugema. Veel meeldib mulle Narva. Ainuüksi see, mis seal kaugemast minevikust järel on, võimaldab ette kujutada, kui vägev ja võimas see linn omal ajal oli. Olen käinud ka töötavas Kreenholmi manufaktuuri Georgi ketrusvabrikus ega saa eitada, et see mulle vägeva mulje jättis,” ütleb Oll.

 

Põnev ka illustreerijale 

Raamatu illustratsioonide autor Ülle Meister, kes on nagu Ollgi Ida-Virumaalt pärit, ütleb, et nägi vaeva, minemaks kaasa kirjaniku fantaasiaga, et nüketega teksti adekvaatselt pildi sisse panna.

Meister ütleb, et töö oli huvitav, müütilisi lugusid oli põnevam teha ja seal, kus oli tegu reaalsete inimestega, oli väljakutse suurem. Suurima väljakutsena toob ta eraldi esile loo “Vägeva võhmaga virulased”, mis kõneleb legendaarsetest spordimeestest Enn Sellikust ja Mart Vildist. Spordisangarite fotosid polnud ka eriti käepärast ja siis andis kirjanik kunstnikule nõu: “Tee metsa vahele karu, kelle eest joosta!” Nii paistavadki spordisangareist raamatu 29. loo juures vaid kannad − lisaks kahele toredale karule.

Loo “Heino Lipp ja Heino Lipp” juures on aga teenekas kümnevõistleja ning Pargase nime all tuntud teenekas metsavend näiteks päris oma nägu.

“Tore mõte oli “Virumaa viguriga lood” välja anda. Selle ilmumine sattus kenasti ka Eesti juubeli tähistamise aega. Raamat tuletab meelde, et Virumaa on üks,” ütleb Meister. Ühise Virumaa mõistmisele aitab kaasa ka kaart-täringumäng raamatu alguses ja lõpus.

Raamatu kirjastamise/projektijuhtimise taga on Gerli Romanovitš ja Laila Meister MTÜst Purtse Jõe Arenduskeskus ning neilt pärineb ka raamatu algne idee.

 

“Eesmärk oli rääkida kohalikele lastele ja ka täiskasvanutele oma lugusid − mitte ainult Grimmide muinasjutte − ning kokku sündis selline Virumaa teejuht,” ütleb Romanovitš. MTÜ-lt Purtse Jõe Arenduskeskus on varem ilmunud raamat “Krahvid, kuradid ja kodukäijad. Rahvajutte Lüganuse kihelkonnast”.

 

Originaaltekst: Põhjarannik, Teet Korsten

 

Tutvu lisaks ka Ida-Viru jõulukampaania seiklustega.