Ida-Virumaal asuvad nii Eesti kõrgeim kui võimsaim juga, aga ka terve hulk tagasihoidlikuma vooluga veelangusid, millel rekordite raamatusse asja ei ole, ent mis ometi väärivad avastamist.
Eesti võimsaima, Narva joa (tuntakse ka kui Narva kosk), on inimkäsi kahjuks veest ilma jätnud ja see ärkab ellu loetud päevadel aastas. Etenduse lavastaja on Venemaal asuv hüdroelektrijaam ja mängukava pole pikalt ette teada. Kui etendus aga kevadeti mängukavva ilmub, viib Narva Muuseum seda eriekskursiooniga Kreenholmi territooriumile kaema.
Juga kadus 1950. aastatel, kui hüdroelektrijaama ehitades suleti Narva jõgi ülalpool juga tammiga ja vesi juhiti turbiinidele. Kui hüdroelektrijaam oma veehoidla lüüsid valla lööb ja kevadised tulvaveed Narva jõe kuiva sängi voolavad, paneb see aga kosed korraks uhkelt vahutama.
Kindlama peale minek
Kui Narva koskede muljetavaldava etenduse nautimiseks peab olema õigel ajal õiges kohas, siis Eesti kõrgeim – Valaste juga – on kindlama peale minek. Sealne umbes 30-meetrine veesein on ligi neli korda kõrgem kui Eesti kõige laiemal, Jägala joal. Uuelt trepistikult ja matkarajalt avaneb aga imeline vaade miljonite aastate jooksul tekkinud kihtidele.
Juga ise võib suvel üsna niru mulje jätta, aga kevadeti ei pea vaatemängus pettuma ja parimad etendused toimuvad hoopis külmal ajal, kui Valastel avanevat jäämaailma tullakse imetlema ning pildistama kogu Eestist.
Ida-Viru uhkuseks on, et seitsmest Eesti kõrgemast joast kuus asuvad siinsel pankrannikul. Nii võiks sisustada terve päeva looduses, vallutades jugasid kõrguse järjekorras. Kui aga kõrgus pole määravaks ja jugadega (taas)tutvumiseks ei ole tervet päeva võtta, julgen soovitada kompaktsemat marsruuti. Näiteks sellist, mille ühel kaunil kevadepäeval ise läbi teen.
Valin välja trio jugadest, mis oleks lihtsasti leitavad, ligipääsetavad ja vaadeldavad: Kivisilla joa Sakal, Aluoja joa Pühajõel ja Langevoja joa Sillamäe külje all.
Otsustan alustada Sakalt, sest varasemast on meeles, et seal on üksjagu treppe mööda turnimist. Ülejäänud kaks juga ei tuhise alla pankrannikult ja nende vaatlemine ei nõua mingit pingutust. Vastupidi – nii Aluojal kui Langevojal on suurepärased tingimused jalgade puhkamiseks ja pikniku pidamiseks.
Aga enne tuleb kehakinnitus välja teenida. Kivisilla joa avastusretk algab Saka mõisa territooriumilt, mis nõukogude ajal oli tsiviilelanikele seal asunud piirivalvekordoni tõttu suletud. Piirivalvuritest jäänud lagastatud mõis on nüüd tervikuna korda tehtud ning pangapealse- ja aluse imetlemiseks suurepärased tingimused loodud.
Joa juurde minekuks on mitu võimalust. Valin sellise, mis peaks kõrgusekartust kõige paremini vaos hoidma. Jalutan endise piirivalvetorni juurest veidi maad pealinna suunas ja leian mere äärde laskuva käänulise trepi. Kurvidel on hingetõmbeks ja pangaaluse ilu ahmimiseks platvormid.
Nagu kiviraiduri töökojas
Randa jõudes tekib tunne, justkui oleks sattunud kiviraiduri töökotta: osa kive on juba siledaks lihvitud, osa ootab samblamütsi all meistri kätt. Kui kivikunstnik peaks oma erialasest tööst tüdinema, võib ta end vahepeal lõbustada sinisaviga.
Joani jõudmiseks keeran nina Ontika poole. Veetase soosib seekord kivide ja liivase rannariba läbimist kuiva jalaga. Vahepeal tuleb küll ületada ümberkukkunud puujändrikke või nende alt läbi ronida.
Sihtkohta jõudmisest annab märku veekohin. Looduslik teerada viib aina ülespoole ja juba see kõrgelt langev ja kolmest suuremast astangust koosnev veeiludus paistabki! Oma üle 22meetrise langusega on ta Valaste järel teisel kohal.
Viimaks jääb ületada veel koerasaba – peaaegu püstloodis Saka pangapealsele kulgev trepp. Õnneks on redeli moodi trepil käsipuu ja kui pilk krampikult jalge ees hoida, saab ka kõrgusekartja sealt ilma päästjaid appi kutsumata üles.
Värisevate jalgade ja närvide vaigistamiseks sobib lauge, aga muutliku meelega Aluoja joastik Pühajõe küla servas ja Toila Oru pargi lähedal. Kui läheneda joale motokrossiraja ääres asuva Motovilla poolt, saab sõita üle uue puidust silla. Ka puidust vaateplatvormid süvendavad külamiljöö tunnet. Paepõhjaline org paljastab lisaks jugadele mitmeid allikaid. Juga ise on aga üsna muutliku meelega: vahepeal hästi kiire, vahepeal jälle rahulik ja aeglane.
Aluoja joa juurde ei pea tingimata sõitma autoga. Näiteks Toila spaahotellis peatujatele annab see võimaluse mõnusaks rännakuks, mida kombineerida piknikuga. Et jalutuskäik oleks vaheldusrikas, võib Aluojale minna läbi Toila aleviku ja sealt edasi mööda Pühajõe mõisa teed; tagasi aga Pühajõe küla ning Toila Oru pargi kaudu. Kokku peaks see tegema tervislikud kümme tuhat sammu.
Geograafist Ida-Viru turismikoordinaator Kadri Jalonen ütleb, et Aluoja juga on tema lemmik.
“Eriti meeldis Aluoja juga mulle enne, kui ta ära tsiviliseeriti. Vaateplatvormid nii väga ei segagi, aga just see, et maha võeti suur osa võsast ja humalast. 1990. aastatel oli selline tunne, et Aluoja on haldjate elupaik. Ülesvoolu minnes on veel natukene võpsikut alles ja annab aimu, milline seal varem oli: täiesti humalatesse kasvanud, hästi salapärane paik. Loodan, et haldjad on seal metsikumas kohas veel alles.”
Inimasustuse pealetung
Kui Aluoja võib võrreldes kunagise metsiku palega tunduda tsiviliseerituna, siis Langevojal täheldab otsest tsivilisatsiooni pealtungi. Asukoht Sillamäe linna külje all jätab oma pitseri. Joa kohal kõrguvad suvilad nagu kanad õrrel ja inimasustuse lähedus on “rikastanud” loodust mõne laiali pillutatud kilekotiga. Tsivilisatsioonil on ka plusse, nagu näiteks RMK rajatud puhke-lõkkekoht. Nii saab Langevojal pikema peatuse teha.
Langevoja on Valaste kõrval ainus, mis Ida-Viru jugadest on mahtunud eelmisel aastal ilmunud raamatusse “101 Eesti looduspaika”.
Bioloogi ja ajakirjanduse haridusega autor Indrek Rohtmets kirjutab, et lisaks otse linnasüdames mere poole laskuvatele stalinistlikus ehitusstiilis treppidele võib linnast leida veel ühed trepid. “Linna territooriumil asub loodusmälestiseks kuulutatud Langevoja juga oma trepilaadsete kaskaadidega. Joast allavoolu jääb järsk, kümnemeetriste lubjakivist seintega kanjon. Kaskaad, juga ja kanjon muudavad kevadise Langevoja silmatorkavaks vaatamisväärsuseks.”
Jugade gurmaanidel tasuks ühendust võtta mõne kohaliku retkejuhiga, et raskemini avastatavad aarded loodusest üles leida.
Alutaguse Matklaklubi juht Ingrid Kuligina ütleb, et talle meeldivadki rohkem vähetuntud joad, mille nägemine eeldab matkamist. Näiteks Tõrvajõe juga, mida on keeruline leida ja kuhu peab natukene kõndima. Ka Kivisilla, Kuristiku, Martsa, Toilapiiri ja Karjaoru joad on sellised, mis on põnevad vaadata just matka käigus.
SIRLE SOMMER-KALDA
Ajalehe “Põhjarannik” ajakirjanik
„Lugu valmis EL Regionaalarengu Fondi toel“.
