Eesti rekordpaigad Ida-Virumaal
Kas teadsid, et just Ida-Virumaa on Eesti kõige rekorditerikkaim piirkond?
Tartu Ülikooli 2020. aasta kevadsuvel läbiviidud kaardistus kinnitas – Eesti looduslike ja inimtekkeliste rekordite pealinn asub just Ida-Virumaal!
Ida-Virumaal on loodus ja inimene koos loonud midagi tõeliselt erakordset. Kokku kaardistati 34 rekordpaika, mis teevad piirkonnast tõelise avastuste jahtija unistuse.
Ida-Virumaa rekordid ei ole pelgalt arvud ja faktid – need on elamused, mis ootavad kogemist!
Paljud rekordpaigad, (19 tk) on märgistatud ja külastajatele hõlpsasti leitavad, kutsudes pildistama, avastama ja jagama oma “rekordhetke”. Maakonda sisenedes tervitavad saabujaid piiritähised Tallinna poolt tulles Purtses, Tartu poolt tulles Rannapungerjal. Piirilinnas Narvas rongijaamas ja mereväravas ütleb tere tulemast piiritähis Narva-Jõesuu sadamas.
Avasta, kui erakordne on Ida-Virumaa – Eesti seiklusmaa, kus rekordid ootavad avastamist!
Mis teeb need rekordid eriliseks ja külastamisväärseks saab lugeda allpool ka soojast toast lahkumata!
1. Aa – Eesti ristsõnapealinn
Aa küla nimega algavad Eesti asustusüksuste nimestikud
ja Aa on esimene sõna entsüklopeediates.
2019. aastal valiti Aa küla Eesti ristsõnapealinnaks.
Võitja selgitati välja kümne ristsõnades rohkem
levinud kohanime seast. Aa nime võib küsida põhjarannikul
asuva kahe tähega küla, mõisa või rannana,
mis on kohalike seas väga armastatud puhkekoht. Kui
suve-, sügis-, talve- ja kevadpealinnaks saab olla
ainult hooajal, siis Aa oma ristsõnapealinna tiitlit
üle andma ei pea.
Lühikese nime taga on mereäärne hajaküla, mida esmamainiti 1242. aastal Taani hindamisraamatus. Tookord kasutati nimekuju Hazæ. Sajandite jooksul on levinud erinevaid nimevorme, ka Häcke, Haka ja Haküll. Aga vaevalt oleks need ristsõnakoostajaid sedavõrd köitnud kui Aa. “Aa” leiab sageli kasutust ka kõnekeeles, kus see väljendab hüüatusena taipamist või märkamist. Tähestiku esimene täht on eestikeelses tekstis kõige sagedasem ja Aa nimes muid ei olegi.
2. Eesti Kaevandusmuuseum – Eesti sügavaim muuseum
Eesti Kaevandusmuuseum Kohtla-Nõmmel on eriline, sest selle allmaaosa paikneb kaheksa meetri sügavusel. Eesti sügavaimat elamust jahtides tuleb aga arvesse võtta, et kaevanduskäikudes on aasta ringi kaheksa soojakraadi. Rõskuse, jaheduse ja pimeduse vastu aitavad kaevurikuub ning teadmine, et peagi pääseb päevavalguse kätte. Erinevalt päriskaevuritest, kes veedavad maa all terve tööpäeva.Muuseumi eripäraks on endistest kaevuritest giidid ja töötavad masinad. Giidid on ühtlasi remondimehed, kes hoiavad töökorras puurmasinaid, laadureid ja kombaine, mida nad ekskursiooni ajal käima panevad. Võimsaid masinaid kasutati Kohtla kaevanduses kuni selle sulgemiseni 2001. aastal.
Tänini saab sõita ka maa-aluse kaevurirongiga. Maaalune raudtee ongi säilinud ainult muuseumis. Töötavates kaevandustes viiakse kaevurid töökohtadele kohandatud autodega.
Kunagise lõhkeainelao ruumidesse on Toila valla koolinoored loonud Eesti sügavaima põgenemistoa, mis valiti Ida-Virumaa parimaks uueks seikluseks 2025.
3. Kiviõli Seikluskeskuse
trosslaskumine – Eesti pikim
trosslaskumine
Trosslaskumine on seikluskeskuste maiuspala.
Eestis kogeb kõige pikemat õhulendu siinsamas
Kiviõli Seikluskeskuses. 600-meetrine laskumine
algab tehismäe tippu ehitatud tornist ja kiirus võib
tõusta kuni 80 km/h. Lõpus võtab hoo maha pidurdussüsteem.
Nii on see ühtaegu adrenaliinirohke ja
turvaline võimalus tunda 30 sekundi jooksul, kuidas
maitseb tõeline vabadus.
Kiviõli Seikluskeskuse kese on 90 meetri kõrgune mäemürakas. Trosslaskumise kõrval saab mäest alla kihutada mägiauto, jalgratta ja tuubiga. Kõik need atraktsioonid on osa kogu pere suvepargist, kus tegevust leiab igas vanuses seikleja.
Talvel on Kiviõli tuntud kui Baltimaade pikimate nõlvadega suusakeskus. Mäesuuskade ja lumelauaga saab alla tuhiseda neljal 400–700-meetrisel suusanõlval. Algajatele on aga harjutamiseks kaks
õppenõlva.
Kiviõli Seikluskeskus on taaskasutuse musternäide. Endine poolkoksimägi pakub nüüd peadpööritavaid elamusi ja selle sisemuses peituvat soojust kasutatakse nutikalt ära teenindushoone kütmiseks.
4. Aidu sõudekanal –
Eesti ainus inimese rajatud
olümpiamõõtmetes sõudekanal
2012. aastal lõpetati Aidu karjääris põlevkivivarude ammendumisel kaevandamistööd. Seejärel tasandati ja metsastati maapind ning rajati sõudekanali süvis.
Pärast pumplate sulgemist täitusid karjääri väljaveoteed veega. Nii kujunes omanäoline, kammikujuline kunstveekogude süsteem.
Veega täitunud kaeveala meenutab oma müstiliselt selge helesinise vee ja kõrgete kallastega fjordi, mis asub justkui keset kivikõrbe, kuhu mets tasapisi peale kasvab.
Tänu tööstusmaastiku kasutuselevõtmisele tegutseb nüüd Aidus veeseikluskeskus. Selle keskmes on Eesti ainus inimese rajatud olümpiamõõtmetes sõudekanal.
Lisaks on Aidus kümneid kilomeetreid kanaleid, kus saab sõuda, aerutada ja veemotosporti harrastada. Lõbusõitjaid meelitab kohale veelauapark. Samuti saab nautida välibasseinis ujumist.
Koppadega üles tuhnitud põnev karjäärimaastik on ka matkajate paradiis, mida saab avastada jalgsi või maastikurattaga või adrenaliinirohkel karjäärisafaril.
5. Kohtla-Järve – Eesti esimese õlitehase asupaik
Kohtla-Järvel asunud Eesti esimest põlevkiviõlitööstust on ka kujutatud 1935. aastal käibele tulnud 100-kroonisel rahatähel. See on märk, kui oluline oli noorele riigile oma õlitööstus. Esimene õlitorn on siiani säilinud.
Esialgu kasutati põlevkivi vaid tahke kütusena, aga 1920. aastast muutus esmatähtsaks õlitööstus, et anda põlevkivile lisaväärtust. Saksamaal valmis õlitehase prototüüp, kust saadud teadmiste abil rajati 1921. aastal Kohtla-Järvele proovivabrik. Õli saamiseks
kuumutati põlevkivi 500 °C juures.
Õliajamise katsed olid edukad ja 1921. aastal otsustas vabariigi valitsus ehitada Kohtlasse suuremahulise põlevkiviõlitehase, mis alustas tööd 1924. aastal.
Õlivabrikust saadud tooraine sobis näiteks laevade ja vedurite kütuseks. Toorõli utmise jääki bituumenit kasutati katusetõrvana ja mineraalainete lisamisel sai sellega teid asfalteerida.
Õlitööstuse edasise arengu võtmeks oli põlevkivibensiini tootmine, et vähendada riigi sõltuvust importnaftast. Põlevkivibensiini ja põlevkiviõli õnnestus ka eksportida, näiteks kasutasid kütteõli Saksa sõjalaevad. Riigi põlevkiviõlitööstus muutus kasumlikuks.
6. Kohtla-Järve – esimese tööstusliku põlevkivikaevanduse asupaik
Esimesed kirjalikud vihjed põleva kivi kohta pärinevad juba 18. sajandist, kui teadlased seda ka uurima asusid. Uuringud näitasid, et põlevkivi saab kasutada nii tahke kütusena kui ka vedelkütuse tootmiseks. Kohe aga sellele teadmisele midagi ei järgnenud.
Ihaldusväärseks muutus põlevkivi Vene impeeriumile alles 1. maailmasõja tõttu tekkinud kütusekriisis, kui kivisöe tarned takerdusid.
1916. aastal alustati kohas, kus praegu asub Kohtla-Järve Järve linnaosa, esimeste proovišurfide rajamist. Nendest välja kaevatud põlevkivi transporditi 22 vaguniga Peterburi, kus katsetused andsid positiivseid tulemusi. Juba samal aastal hakati praeguse Kohtla-Järve territooriumile esimest põlevkivikarjääri projekteerima.
Esimene allmaakaevandus alustas aga tegevust mõned kilomeetrid eemal Kukrusel. Käsitsi kaevandati põlevkivi Kukrusel juba 1870. aastatel, kui mõisnik Robert von Toll selle viinavabriku ahju ajas. Oma akadeemilise nimetuse kukersiit ongi Eesti põlevkivi saanud Kukruse mõisa saksakeelse nime
Kuckers järgi.
7. Valaste juga – Eesti kõrgeim juga
Valaste joa täpse kõrguse kohta andmed erinevad. Paduvihmad suurendavad seda, varingutega juga kahaneb. Ümardatult on veesein 30-meetrine ja sellega on Valaste neli korda kõrgem kui Jägala juga – Eesti kõige laiem juga. Erinevalt Jägalast ei ole aga Valaste juga looduslik, vaid on tekkinud maaparanduse käigus ja saab vee Kaasikvälja kuivenduskraavist ehk Valaste ojast.
Valaste juga pahiseb Balti klindi kõige kõrgemal ja suurejoonelisemal lõigul – siinsamas Ontikal tõuseb paesein 55 meetrit üle merepinna.
Valaste juga pakub kõige kaunimat vaatemängu kevadise suurvee ajal ning talvel, kui juga ja puud jäätuvad. See juhtub külmakraadidega, kui merelt puhub põhjatuul, mis vormib koos veepritsmetega maalilisi jääskulptuure. Suvel avaneb aga võimalus imetleda tihedat ja lopsakat pangametsa. Seega võib Valastel sattuda nii jäämaailma kui ka džunglisse.
Joale ja kõrge panga all kasvavale metsale avaneb parim vaade Valaste matka- ja õpperajalt. Treppidelt näeb hästi ka geoloogilist läbilõiget sadade miljonite aastatega tekkinud kihtidest, kusjuures triibumuster on üllatavalt värviline.
8. Jõhvi Mihkli kirik – Eesti suurim keskaegne ühelööviline maakirik ja ainus kindluskirik
Esimesed kirjalikud teated Jõhvi Mihkli kirikust pärinevad 14. sajandist, kuid ehituslikud iseärasused viitavad varasemale päritolule. Pühakoda on maakiriku kohta ebatavaliselt suur, meenutades pigem kloostri- või piiskopikirikut. Teda on hinnatud koguni Baltimaade suurimaks ühelööviliseks pühakojaks ning Eestis ainsaks, mida ümbritseb vallikraav.
Unikaalsed on ka kiriku altarialused võlvkeldrid, sarnased Kärkna ja Padise kloostrikiriku krüptidele. Üheski teises Eesti maakirikus selliseid keldriruume ei leidu. Praegu kuuluvad need Jõhvi kindluskiriku muuseumile, kus tutvustatakse põnevaid leide ja lugusid – sealhulgas legendi kahest vennast, kellest üks vihahoos teise tappis ning kahetsedes linnuse asemel kiriku ehitas.
Tegemist on Eesti ainsa kindluskirikuga, mis oli ümbritsetud ringmüüri ja vallikraaviga. Kirikuhoone välisserva ääristas kaitserõru ning torn on varustatud arvukate laskeavadega. Hoone muudeti aga kindluskirikuks arvatavasti pärast hävimist lahingus 1367. aastal. Jõhvi kindluskirikut piirati Liivi sõjas kahel korral ning see vallutati ja purustati 3. veebruaril 1558.
Jõhvi Mihkli kirik on ajalukku läinud ka sellega, et 1865. aastal toimus siin Põhja-Eesti esimene (Eestis kolmas) laulupidu, ühtlasi Eesti esimene regionaalne laulupidu. Jõhvi laulupidu oli seega oluline vaheetapp teel esimesele üle-eestilisele laulupeole.
9. Sillamäe kesklinn – Eesti kõige paremini säilinud 1950. aastate uusklassitsistlik linnakeskus
Pärast II maailmasõda planeeriti Ida-Virumaale mitmesse linna uusklassitsismi stiilis keskust. Sõjajärgne vaesus ei lasknud aga kõikidel neil suurejoonelistel plaanidel sündida. Uhke linnasüda suudeti välja ehitada vaid Sillamäel ja Kohtla-Järvel.
Sillamäel on linnasüda väga hästi säilinud ja see on praegu parim näide 1950. aastate uusklassitsistlikust arhitektuuriansamblist eesotsas pompöösse kultuurimajaga.
Ühtlasi on Sillamäe hea näide sellest, kuidas linna planeeringut on mõjutanud loodus. Sillamäe on rajatud kohta, kus klint katkeb ja tekib pääs mere äärde. Seda geoloogilist omapära toob eriti hästi esile lai trepp, mis laskub pangapealselt keskväljakult alla
Mere puiesteele. Uhkete treppide tõttu nimetatakse Sillamäed ka Läänemere Odessaks.
Nõukogude ajal pääses Sillamäele ainult erilubadega, sest uraani rikastamise tehase juurde rajatud linn oli nii salajane, et seda ei olnud märgitud isegi maakaartidele. Nüüd jutustab salapärase linna lugu Sillamäe muuseum.
10. Sillamäe – Põhja-Eesti esimene kuurort
Võiks arvata, et Ida-Viru kuulsaim kuurort Narva-Jõesuu oli ka kõige esimene. Tegelikult oli Sillamäel paarikümneaastane edumaa. Sillamäed mainitakse puhkusekohana juba 1852. aastal. Kaheksa kilomeetri pikkune kuurortpiirkond paiknes piki mererannikut Sõtke jõe ja Perjatsi oja vahel.
Eriti kiiresti hakkas suvitajate arv kasvama pärast seda, kui 1870. aastal loodi raudteeühendus impeeriumi pealinna Peterburiga. Põhja-Eesti kaunis loodus meelitas siia järjest enam puhkajaid ning piirkonda tekkisid ka teised kuurordid Narva-Jõesuu ja Meriküla.
Sillamäe kuurordi hiilgeajad jäid sajandivahetusse. Parematel suvedel puhkas siin 1500–1600 suvitajat. I ilmasõja ajal jäid puhkemajad aga hooletusse ja Eesti iseseisvumise järel ei saanudki puhkamine siin enam õiget hoogu sisse. Otsustava muutuse piirkonna ellu tõi 1928. aasta, kui Sillamäele rajati õlitööstus. Pärast seda tuntaksegi Sillamäed rohkem tööstuskeskusena. Looduse ilu, mille poolest peeti Sillamäed Põhja-Eesti kauneimaks kuurortpiirkonnaks, pole aga kuhugi kadunud.
11. Eesti suurima kõrguste vahega Sillamäe veehoidlate kaskaad
Kurtna järvestikust algav Sõtke jõgi suubub 22 km kaugusel Sillamäe paisjärve. Linnas on jõgi paisutatud kolme tammiga Eestis ainulaadseks veehoidlate kaskaadiks, mille paisutuskõrgused on kokku 11,65 m. Sillamäe veehoidlad moodustavad Eesti kõige suurema kõrguste erinevusega paisjärvede kaskaadi.
Suurima paisjärve veepeegli pindala on 30 ha ja keskmine sügavus 7 m. Kalamehed püüavad veehoidlatest peamiselt ahvenat, särge, haugi ja latikat.
Pärast veehoidlat kulgeb Sõtke jõgi piki mereranda ja suubub seejärel rahvasuus Shanghaiks kutsutavate paadikuuride juures merre. Otse linnasüdames laskuvad mere poole laiad trepid. Mere puiestee läheb sujuvalt üle rannapromenaadiks, kus pakuvad silmailu purskkaevud ning tegevust mängu- ja palliväljakud, seiklusrada, vaatetorn, rulapark ning kohvikud.
Linna lähedal asuvad veel ühed muljetavaldavad, aga looduslikud trepid, kust langeb alla Langevoja kaskaad. Allikatoiteline juga koosneb kahest astangust ja joastikust
allpool kanjon laieneb. Pärast 300 m langemist suubub oja Sõtke jõkke. Joa äärde on rajatud lõkkekoht, mis sobib hästi pikniku pidamiseks.
12. Narva-Jõesuu rand – Eesti pikim mereäärne kuurortrand
Narva-Jõesuus asub Eesti pikim mereäärne kuurortrand, mille pikkuseks on mõõdetud 9,5 kilomeetrit. Võrdluseks: kuurortlinna Pärnu neli randa on kokku vaid 3,9 km ja vaevalt pool sellest mõnusalt liivane. Narva-Jõesuu pikal ja laial mererannal jagub omaette olemise võimalust kõigile. Peene valge liivaga rand sobib hästi pikkadeks jalutuskäikudeks, rattasõiduks ja lummavate päikeseloojangute imetlemiseks. Ega asjata kutsuta Narva-Jõesuud tuhande loojangu innaks.
Narva-Jõesuu looduslikud võlud viisid 1870. aastatel kuurordi sünnini. Tänapäeval käivad kuurordielu juurde rannakohvikud, surfiklubi, laudteed, mängu ja palliplatsid, kohalikke maitseelamusi pakkuvad söögikohad ja mitmekülgse kavaga suveüritused.
Narva-Jõesuu rand algab Narva jõe suudmest, kulgedes Udria panga ja rahnudeni. Jõe suudmes on külastajatele avatud Eesti idapoolseim tuletorn. Ainulaadne on juba majaka asukoht linna keskel ning muidugi vaade – samal ajal saab nautida nii merd kui
jõge, jälgida linnas toimuvat ning heita pilgu Narva
jõe vastaskaldale jäävale Venemaale.
13. Narva kindlustused – kõige paremini säilinud kindlustuste süsteem Eestis
Narva kesklinna kindlustused on aga suurepärane näide erinevate ajastute kaitserajatistest. Siin on võimalik kõrvuti näha orduaegset kindlust, keskaegset linnamüüri, mida on täiendatud rondeelide ehk ümmarguste tornidega, ning 16. ja 17. sajandi bastione, samuti eelkindlustusi raveliine. Säilinud ja restaureeritud kindlustused on nii sõjaajaloo kui ka arhitektuuri pärlid.
Linna ümbritsevad muldkaitseehitised ehitati peamiselt 17. sajandil Rootsi ajal. Rootsi sõjaväeinseneri ja arhitekti Erik Dahlbergi eestvedamisel rajati kuus uut bastioni, millest kõik peale ühe on alles. Tegu on kõige paremini säilinud tolleaegse bastionide süsteemiga Eestis.
Kunagistest kindlustusrajatistest on nüüd saanud piirilinna turismimagnet. Narva linnuses tegutseb haarava väljapanekuga muuseum. Ka kõige võimsam bastion Victoria võtab vastu külastajaid. Sealsetes kasemattides ehk tunnelitaolistes võlvkäikudes ja püssirohukeldris saab tutvuda Narva kaitsesüsteemi ajalooga.
14. Kreenholmi manufaktuur – Euroopa suurim tööstuskompleks 19. sajandil
1857. aastal Narva jõe saarele rajatud Kreenholmi manufaktuur koosnes sama sajandi lõpuks juba viiest vabrikust ja oli üks Euroopa suuremaid, kui mitte suurim. Enne I maailmasõda jõudis tööliste
arv 10 000ni ja manufaktuur oli kasvanud üheks suuremaks tekstiiliettevõtteks maailmas.
Erinevalt tänapäevast pandi Kreenholmi ehitamise ajal rõhku tööstuse väljanägemisele. Seetõttu lööb kunagise tekstiilihiiglase arhitektuur siiani pahviks. Kreenholmi mastaapsus köidab filmitegijaid nii lähemalt kui kaugemalt, isegi Hollywoodist. Vana ketrusvabriku sisehoovi ja sammassaali on aga üles leidnud suursündmuste, näiteks Narva ooperipäevade korraldajad.
Praegu pääseb suletud tööstusalale ainult ürituste raames või Narva muuseumi ekskursioonidega. Üks ekskursioonidest viib Joala vabrikusse, kus keldrist veetorni tippu ronides avanevad hingematvad vaated kogu tööstuskompleksile.
15. Narva veehoidla – Eesti suurim tehisjärv
Narva veehoidla rajati 1950. aastate alguses hüdro- ja Narva elektrijaamade jaoks. Selleks suleti ülalpool Kreenholmi saart Narva jõe säng betoonist ülevoolupaisuga. Viimaste mõõtmiste järgi on tehisveekogu pindala 110 km², millest Eestile kuulub kuuendik. Narva veehoidla ääres asub kanalite süsteem, mida ääristavad lõputud paadigaraažide rivid. Seda piirkonda kutsutakse Narva Veneetsiaks. Nõukaajal oli ahvatlev kanalite vahele suvekodu rajada. Tollal võis sõita paadiga kalastama ja marjule-seenele ka Vene poolele. Aga ka paarkümmend Eestile kuuluvat ruutkilomeetrit pakuvad piisavalt võimalusi aktiivseks puhkuseks.
Omapärase arhitektuuriga garaažid-suvilad on aga midagi enamat kui lihtsalt paadi hoidmise kohad: seal elatakse, püütakse kala, tehakse aiatöid ja sauna, grillitakse ja peetakse pidusid. Sealne veelembene eluviis pakub huvi nii turistidele kui ka loomeinimestele. Narva kunstiresidentuuri traditsiooniks kujunenud suveprojekt “Narva Veneetsia saatkond” toob piirkonda elama ja looma kunstnikke.
16. Narva jõgi – Eesti kõige saarterohkem jõgi
Narva jõgi pole üksnes piiriks Eesti ja Venemaa vahel, vaid selle teeb eriliseks ka vee- ja saarterohkus. Jões ja veehoidlas võib lugeda kokku 120 saart, millest paljud on küll ajutised settekuhjatised. Suuremaid saari on jões kümmekond. Neist suurim on Permisküla
saar, kust on leitud isegi haruldase lendorava elupaik. Inimesi Narva jõe saartel ei ela, aga nad rajasid 19. sajandil Kreenholmi saarele võimsa tekstiilitööstuse.
Narva jõgi on mitme hüdroloogilise näitaja poolest Eesti suurim. Näiteks paistab ta silma suurima vooluhulgaga, jättes veeohtruselt selja taha Emajõe ja Pärnu jõe.
Narva jõel asub ka kahe astanguga juga, mis kunagi oli vähemalt oma veejõult Eesti suurim. Pärast hüdroelektrijaama rajamist 1955. aastal on aga Narva joastik kuiv. Vaid kevaditi mõnel korral laseb Venemaa liigse vee mööda vana jõesängi alla ja huvilised saavad nautida koskede veemöllu.
Suviti sõidab mööda maagilist Narva jõge mootorlaev Caroline, mis viib Narvast Narva-Jõesuusse ja tagasi.
17. Kolme nõia kaev – Eesti ainuke aasta läbi toimiv nõiakaev
Harjumaal asuv Tuhala nõiakaev ajab vett üle ainult kevadise suurvee ajal, kui maa-aluses jões tekib veesurve. Kolme nõia kaev Kose metsas töötab aga aasta ringi. Kui Tuhala ajutine tõusuallikas on loodusime, siis Ida-Virumaa kolm kuplikujulist purskkaevu
põlevkivitööstuse kingitus.
Toruallikad rajati 2005. aastal selleks, et juhtida liigvesi suletud Ahtme kaevandusest välja.
Tänu kaevanduskäigu lakke puuritud aukudele jõuab liigvesi läbi Sanniku oja Pühajõkke. Praegu voolab seal maa alt välja tunduvalt vähem vett kui algusaastail. Siiski on tegu Eestis ainsa aasta läbi toimiva nõiakaevuga.
Ratval pulbitseb liigvee ajal kaks puurauku. Sealne nõiakaev sündis kuraditosin aastat hiljem, aga samal põhimõttel – liigvee ärajuhtimiseks pärast Viru kaevanduse sulgemist.
Tehisallikate esimene ülesanne on ümberkaudseid põlde ja metsi uputusest päästa, aga need pakuvad suurvee ajal ka paeluvat vaatemängu. Nii on inimkätega loodud nõiakaevudest kujunenud Ida-Virumaale ainuomane vaatamisväärsus.
18. Vasknarva buunid ja tamm – Eesti suurimad sisemaised hüdroehitised
Vasknarva külast Peipsi järve kirdenurgas saab alguse Narva jõgi. Varem ummistus jõe lähtekoht sageli, sest seal valitsevad läänetuuled ja jõe vool tõid järvest setteid. Seetõttu saabus kunagi ka siia kanti viies aastaaeg ehk suurveeaeg nagu Soomaal. Näiteks 1924. aastal tabas Vasknarvat tohutu üleujutus.
Viies aastaaeg kadus 1930. aastatel, kui Eesti riik rajas Narva jõe lähtesse ainulaadse vesiehitiste süsteemi. Jõe läänekaldale ehitati neli buuni ehk põikimuuli ja idakaldale voolu suunav tamm. Põikimuulid ahendasid Narva jõe lähet, muutsid voolu kiiremaks ning
kogusid endi vahele setteid.
Parima ülevaate suurimatest sisemaistest hüdroehitistest saab kõige põhjapoolsemalt buunilt. Sinna pääseb Vasknarva kloostrikiriku tagant. Muuli lõppu jalutades tekib kergesti tunne, justkui oleks sattunud maailma lõppu.
Kiriku juurest algab ka Vasknarva küla, Vasknarvas on veel ordulinnuse varemed ja arenev sadam. Siit saab alguse Eesti pikim liivarand. Ühe buuni juures on vana piirivalvetorni asemele kerkinud uus vaatetorn, kust avaneb imehea vaade nii järvele, jõele kui ka siin peatuvatele rändlindudele.
19. Peipsi põhjakallas – pikim liivarand Eestis
Peipsi põhjarannikul asub Eesti pikim liivarand. See siugleb katkematult Rannapungerja ja Narva jõe suudme vahel 32 kilomeetril. Pikkusega teeb ta silmad ette Kreekas asuvale Monolithi mererannale, mida mitmed turismiinfoallikad reklaamivad Euroopa kõige pikema liivarannana.
Ka Peipsi järv näeb välja nagu meri – otse üle vaadates pole näha otsa ega äärt. Kuigi merehõngust jääb puudu, korvab selle mõnusalt soe suplusvesi. Peipsi põhjarannikult leiab veel pehme laulva liiva, kõrged luited ja õhulise männimetsa.
Peipsi randadest kuulsaim on Kauksi, kus saab jalutada promenaadil ja puhata jalgu vaateplatvormidel. Kauksis ootavad puhkajaid ka rannahoone, telkimisalad, matkarajad, majutus- ja söögikohad ning Eesti noorima rahvuspargi – Alutaguse – külastuskeskus.
Talviti muutub Peipsi järv heade jääolude korral armastatud kalastuskohaks, mis meelitab inimesi nii lähedalt kui ka kaugelt. Kevaditi avaneb aeg-ajalt maagiline vaatepilt, kui tugev tuul kuhjab rüsijää majakõrgusteks mägedeks. Seda loodusimet sõidetakse kohapeale vaatama ja pildile püüdma.
Avasta Ida-Virumaa looduslikke ja inimtekkelisi rekordpaikasid ja jaga muljeid ka sõpradega!
