Kui igal põhjaranniku veerel asuval mõisal oli oma viinavabrik, siis ega Mäetagusegi (Mehntack) erandiks polnud. Kogenud viinameistri käe all aeti jämedalt jahvatatud linnastest ja talupoegade poolt rendiks toodud kartulitest piiritust. Piiritust veeti hobustega, hiljem Toila jaamast rongiga Peterburi. Aga miks olid Mäetaguse mehekõrgused tammepuust viinavaadid seest okkalised?
Viinavooris käimine oli tasuv töö – reisi eest sai 5 rubla, mis oli suur raha. Viinavedu toimus talvel, mil oli hea reetee. Mõnikord jõudis viinavoor mõisast alles Tammikmäele, kui meestel juba külmarohtu vaja läks. Oli lihtne puurida oherdiga puust viinavaati auk, ämber alla ja kui arvati külmarohtu piisavalt, siis pandi vaadile ruttu Tammikmäe tamme oksast tehtud prunt ette. Nüüd võis teekond jätkuda rõõmsamas meeleolus. Tammeokstest puupunnid, mis vaati puuritud aukudele ette löödi, ulatusid tünnilaudadest läbi, mõningal juhul isegi kuni 10 cm sissepoole, muutes vaadid seestpoolt „okkaliseks“.
Viinatoomine ja -köögid on Eestis pika ajalooga. Eesti alal on viina esimest korda mainitud juba 1485. aastal Tallinna pruulijate põhimääruses. Viina toodeti põhiliselt maal. 1645. aastal keelati talupoegadel viinategemine ja see muutus mõisnike pärusmaaks. Et kõrtsides äritseti peamiselt õllega, tehti viina rohkem oma tarbeks. Kui aga Eestimaa alkoholile avanes Vene turg (pärast 1766. aastat), tõusis viinapõletamine siinsete mõisate kesksemaks majanduslüliks. 18. sajandi lõpuks oligi peaaegu kõikides mõisates oma viinaköök. Nii ka Mäetagusel. Siinne peenviinavabrik kuulus Mäetaguse Kartulikasvatajate Ühisusele.
Kui teised majapidamishooned (aidad, tõllakuurid jne) püsisid kord rajatuna sellistena läbi paljude aastakümnete, siis viinakööke täiendati ning ehitati ikka ja jälle ümber. Seda tingis tootmise pidev tõhustamine. Järk-järgult hakkasid senised manufaktuurid muutuma vabrikuteks. Alkoholimüügist saadav tulu moodustas kuni 30 % riigitulust. I maailmasõja ajal kehtestati aga alkoholikeeluseadus ning suur osa alkohoolseid jooke tootvaist ettevõtetest suleti.
Kahjuks pole Mäetaguse viinavabrik tänaseni säilinud. Osaliselt on selle vundamendile ehitatud praegune rahvamaja. Küll on aga alles viinaait, kus mehekõrguseid viinatünne hoiustati kuni talveni, mil sai neid reeteel Peterburis turustada. Viinaait on 2017. aastal restaureeritud. Mõisahotelli külalistel on võimalik pidada seal privaatseid pidusid või korraldada seminare.
Vaata siit, millega tegeleb Mäetaguse mõis praegu.
