Ida-Virumaa on väga mitmekülgne, sest kust mujalt maailmast leiab veel selliseid kooslusi: imeilus loodus, kaevanduspärand oma karjääride ja tuhamägedega, eriline fluidum, mis justkui tinistab ära. Me alustame oma reisi teist päeva, esimese kohta saad lugeda siit: Pruulikojast otse wake’ima, mõisamõnud ja kuurordinaudingud. Seiklus läheb edasi!
Narva-Jõesuu (jätkub)
Teise reisipäeva hommikul kohtume ülitoreda kohaliku turismikoordinaatori Annaga, kes viib meid kõigepealt Narva-Jõesuu tuletorni. Kust mujalt avaneks selline vaade? Ronime kõik need 155 trepiastet vapralt üles ja hakkame ahhetama, sest ümbrus on nii ilus. Pealegi ei hoomaks muidu, et Venemaa on niivõrd lähedal siinsamas üle jõe – vabalt ujutavas kauguses, mis muidugi ei tähenda, et sinna praegu ujuma hakkaks. Anna räägib meile, et Narva jões ei tohigi ujuda, aga võib lihtsalt „vees olla“– kuidas iganes siis keegi seda piiri tajub …
Tuletornist paistab lisaks kaunitele mere- ja jõevaadetele ka suur ehitustanner. Siia rajatakse kultuurikvartalit, kuhu tuleb promenaad, kolm väikest lava erinevateks kontsertideks ja muudeks üritusteks. See saab olema avatud ruum, kus inimesed saavad jalutada, nautida vaadet, niisama ennast mõnusalt tunda. Siia tulevad ka kohvikud, laste mänguväljakud ja muu, mida mõnusaks ajaveetmiseks vaja. Kui kõik valmis saab, ongi kogu jõe äär kuni mereni välja üks suur kompleks, mille osad on sadam, kultuurikvartal, tuletorn ja muul.
Anna näitab meile ka Rossoni jõge, mis voolab Narva jõest Venemaa poole. Või siis hoopis Venemaalt Narva jõe poole. Sest see on haruldane bifurkatsioonijõgi, mille voolusuund võib veetasemest olenevalt muutuda. Sõltubki sellest, kummal pool on suurem veetase. Anna näitab meile tornist ka ära, kus on Sinimäed, Sillamäe, Narva jne, nii et saame hea ettekujutuse oma asukohast kaardil.
Kuigi enne reisi ilmateadet vaadates tundus, et meie reisi saadab ainult vihm ja äike, on ilm jälle ilus, soe ja päikeseline. Peaaegu rannailm, aga mitte päris, nii et siin valitseb veel rahu ja vaikus. Anna räägib meile, et kuigi Narva-Jõesuu linnas elab vaid 3000 inimest, siis ilusa suveilmaga on siin rannas mõnikord 30 000 inimest. Kogu Narva ja Sillamäe on kohal, soomlased käivad ka. Aga rand on pea 10 kilomeetrit pikk, nii et privaatsuse koha leiab alati. Kui tahad inimeste seas olla, lähed keskranda, kus on melu ja kohvikud, aga kui tahad privaatsust, oled düünides, mis on looduskaitsevöönd ja kuhu õnneks midagi ehitada ei saa. Narva-Jõesuus on ka Eesti ainuke ametlik nudistide rand, kuhu tuleb natuke kõndida, sest see jääb veidi eemale, Udria looduskaitseala lähistele.
Suvel on Narva-Jõesuus igal nädalavahetusel mingi üritus, kas siis klassikalise muusika kontserdid, ööbasaar, kino, laste üritused ja nii edasi. 8. augustil toimub Narva-Jõesuu linnapäev, mille käigus avatakse ka uus muul. Septembris toimub linnas kuulus silmufestival, kuhu tullakse erinevatest Euroopa riikidest bussidega kohale. Anna soovitab kindlasti tulla, isegi kui silmud ei maitse. Meile maitsevad väga, nii et seda enam plaanime kohale sõita. Meil on ju ka Narva-Jõesuu kolmest spaast kaks – Meresuu ja Noorus – proovimata, nii et see on veel üks hea põhjus tagasi tulla. Kuigi mul poleks põhjust isegi vaja – selle linna vaib lihtsalt istub nii hästi.
Uuri Narva-Jõesuu võlude ja suviste ürituste kohta lähemalt SIIT!
Narva
Narva-Jõesuust pöörame autorattad Narva poole. Peetri väljakul peaksime kohtuma giid Denissiga, kes viib meid autoriekskursioonile „Elu piiril“. Deniss on riietunud vastavalt tänasele teemale dressidesse, mida täiendab paks kuldkett. See ei ole niisama – selliseid mehi leidub siin näiteks piiripunktil askeldamas ja inimestele n-ö kohti müümas. Piiripunkt asubki Peetri väljakul ja muidugi lookleb selle ees saba, aga mitte eriti pikk. Deniss räägib, et need siin seisjad ei ole turistid, vaid enamikul on sidemed Venemaaga: seal on sugulased, sõbrad ja kalmistud. Nüüd ei saa enam Soomest Peterburi, nii et ka Soomes elavad venelased lähevad siitkaudu.
Deniss räägib, et ajalooliselt ei olnud Narva venekeelne, vaid hoopis saksakeelne linn. Linna ajaloos on olemas päris selge punane joon – Teine Maailmasõda. Selle alguses pommitasid Narvat sakslased, aga suurimas osas hävitati linn märtsis 1944 Nõukogude Liidu poolt. Nüüd on Narva küll enamasti venekeelne, aga mitte venemeelne. „Meil on väga vähe venemeelseid inimesi,“ selgitab Deniss. „Üldiselt aga me omavahel poliitikast ei räägi. Me pole venelased, me oleme narvakad.“
Ma olen Narvas üpris palju käinud ja mulle on see linn alati meeldinud. See ei ole liiga ära „eurostatud“, vaid siin on linn ja loodus sõbralikult koos. Elumajad, võssa kasvanud tühermaad, mis kunagi olid aiad, kaunid kirikud, vulisevad kraavid, paneelmajad ja metsatihnikud, datšad ja peenramaad – kõik kenasti linna peale laiali puistatud. Kuna 1944. aasta märtsipommitamises hävis pea terve Narva linn, domineerib linnas stalinistlik arhitektuur, mis teistes Eesti linnades nii valdavana esile ei tule. Eraldi tuleb mainida pompoosset Kreenholmi manufaktuuri ja selle töötajate linnakut. Siingi on nüüdseks taas linn ja loodus kokku saanud, ilusate punastest tellistest majade võlu toob eriti hästi esile tühermaa nende vahel.
Vaatamisväärsusi on Narvas küllaga. Narva tuntuim sümbol on Hermanni linnus. Selle tornist avaneb üks Eesti erilisemaid vaateid: teisel pool jõge seisab Jaanilinna kindlus, kahe kindluse vahel voolab Narva jõgi ning ümberringi avaneb piirilinna kihiline ajalugu. Linnuses tegutseb Narva Muuseum, kus saab tutvuda linna sõjalise, kaubandusliku ja kultuurilise minevikuga.
Narva jõepromenaad on linna üks mõnusamaid jalutuspaiku. See kulgeb ajaloolise linnasüdame, bastionide ja jõe vahel ning seob kokku linnuse, sadama ja Joaoru ala. Promenaadil on Narva kõige selgemalt piiripealne linn: ühel pool Eesti, teisel pool Venemaa, nende vahel rahulikult voolav jõgi.
Hea aeg Narva minna on näiteks augusti keskel, sest siis toimuvad Narva Ooperipäevad. Festival tähistab sel aastal 10. sünnipäeva ning see toimub Kreenholmi manufaktuuris. Ajalooline tööstuskeskkond annab ooperile erilise mõõtme: pidulik muusika ja monumentaalne arhitektuur mõjuvad koos väga võimsalt.
Suve lõpus peetakse Joaoru puhkealal toidulaata Narva Maitsed. See toob kokku kohalikud ja piirkondlikud kohvikud, restoranid ja toidupakkujad. Suvehooaja lõpetuseks sobib aga Station Narva, mis toimub septembri alguses. See muusika- ja linnafestival täidab Narva kontsertide, linnaprogrammi, kunstisündmuste, tuuride ja kogukondlike ettevõtmistega.
Narva elab suvel oma parimas rütmis. Päev võib alata linnuses, jätkuda promenaadil ja bastionikäikudes, liikuda Kreenholmi tööstusmaastikule ning lõppeda kontserdi või õhtuse jalutuskäiguga jõe ääres. Linn sobib ajaloo-, arhitektuuri-, kultuuri- ja toiduhuvilisele, aga ka neile, kes otsivad Eestist paika, mis ei sarnane ühegi teise linnaga.
Vaata, mida suvel Narvas teha, SIIT!
Kaevuri maja
Kui võtame Narvast suuna Jõhvi poole, mille lähedal Tammiku alevikus asub Kaevuri maja, ei tea me tegelikult üldse, mis meid ootab. Välja arvatud see, et ootab lõunasöök ning meid kostitavad Reve ja Aare.
Meil on teine reisipäev juba poole peal, kuid ikka pole me seda lubatud vihma saanud. Kaevuri maja hoovi keerates saame auto vaevalt pargitud, kui kostab kõva kärgatus. Reve jookseb meile vastu ja ütleb, et laud on kaetud terrassile, aga vabaõhulõuna jääb vist ära. Kuskilt hüppab välja ka Aare ja enne, kui me jõuame õieti tutvudagi, jookseme üksteise võidu terrassi vahet, et kogu kraam tuppa viia – vihmaplagin vastu terrassikatust on nii vali, et hakkab lausa kõrvadele. Saame sellega valmis viimasel hetkel – kohe hakkab paukuma ja välkuma. Õues kärtsub ja müriseb niimoodi, et ma meie esimesi mõttevahetusi hiljem telefoni Recorderi äpist lihtsalt ei kuule.
Meile on valmistatud ülimaitsev eine. Omatehtud leib ja maitsevõi, mundris kartulid ja grill-liha, salatid ja värgid. Väga kodune ja ülihea toit! Kui uurime, keda nende maitsenaudingute eest tänada võib, ütleb Aare kohe, et loomulikult teda! Pärast väikest pausi täpsustab ta: „Tänage mind selle eest, et ma ei seganud Revet köögis.“ Aare suust tuleb nali nalja otsa ja ega Reve ka temast maha jää. Nii et Kaevuri majja tasub suvitama minna juba seltskonna pärast. Siinkohal toon igaks juhuks välja Aare hoiatuse, et kui tahad Kaevuri majas privaatsust, siis ütle seda Aarele, muidu ta unustab ära, et ta pole teie pereliige. Meie soovitame ta küll oma siinviibimise ajal oma pereliikmeks võtta, sest temaga on väga lõbus!
Aga ikkagi, milline on Kaevuri maja lugu? Seda saamegi kohe kuulda.
Aare isa Meinhard tuli Võrumaalt pärast sõjaväge Ida-Virumaale kaevandusse tööle. Hiljem tõi ta Setomaalt järele ka oma pruudi Õie. Koos ehitati omale maja, kaevuri ja zootehniku palga eest. Tammiku oli toona kolhoosiküla ning kaevandus asus majast vaid umbes kilomeetri kaugusel.
Meinhard jäi pensionile viiekümneselt nagu kõik tolleaegsed kaevurid, sest nende töö on väga raske. Aare meenutab, et paljud isa sõbrad ei leidnud pärast pensionile jäämist enam uut rütmi, hakkasid jooma ning surid mõne aasta jooksul. Aga Meinhardit hoidis kodune majapidamine töös: perel olid lehmad, lambad, sead, kanad, hobused ja suur tarbeaed. Meinhard oli ka mesinik ning Aare sõnul olidki isa kaks suurt armastust hobused ja mesilased. Ta elas peaaegu 90-aastaseks.
Kaks peret (noored ja vanad) elasid koos ning perenaised jagasid kööki. Ühel hetkel soovisid noored ikkagi omaette jääda ning vanematele renoveeriti endine laudahoone. Kuid elumaja renoveerimise ajal oli ka noortel vaja elamispinda, mistõttu laudale ehitati ka teine korrus. Kui vana maja renoveeritud sai ning noorpere sinna kolis, jäi kõrvalhoone teine korrus tühjaks ning sinna hakati majutust pakkuma.
Nüüd pakub Kaevuri maja kodumajutust kuni 15 külalisele, kes saavad ööbida pererahva maja teisel korrusel suureks saanud ja välja kolinud laste tubades või vanemate maja teisel korrusel, kus on eraldi sissepääs. Seminari saab pidada pererahva elutoas, mis on omaette elamus. Seminaripaketi sisse saab lisada ka kokteili valmistamise töötoa ning disko elutoas. Majapidamises on ka saun, lõkkeplats, grillinurk, nostalgiatuba, taaskasutuspood, kodukohvik ja kõik muu, mida mõnusaks äraolemiseks tarvis. Väliköök on sisse seatud silmas pidades telkijaid ja matkaautoga külalisi. Suures aias saab pidada nii era- kui ka ettevõtte pidusid. Soovi korral on peojuht omast käest võtta, sest Aare on tuntud õhtujuht ja pulmavanem.
Aias on avatud fotonäitus „Kaevuri pere lugu“, mis räägib Meinhardi ja Õie pere loo. Selle vaatamiseks ja pildiallkirjade lugemiseks tasub aega võtta – kõik on väga põhjalikult kirja pandud ja annab väga hea ülevaate ühe pere loost. Pererahvas viib huvilisi ka Tammiku kaevandusmäkke, mis asub majast umbes kilomeetri kaugusel. Aare ja Reve on mõlemad atesteeritud tuurigiidid ning tutvustavad külalistele nii kaevandust kui ka kogu piirkonna ajalugu.
Reve ja Aare korraldavad ka erinevaid sündmusi, näiteks koduülikooli, kuhu kutsutakse piirkonna tuntud inimesi. Kuna Aare ema Õie on seto ning Aare on aktiivne seto kultuuri tutvustaja, on Kaevuri maja nimetatud ka Setomaa Ida-Viru saatkonnaks.
See on juba kaugelt näha (ja meie oleme ju päris lähedal), et Reve ja Aare on tõesti inimeste inimesed. Reve räägib, kui tohutult toredaid kogemusi neil on erinevate külalistega olnud. Nad räägivad oma paljudest külalistest ja vestlustest nendega suure soojusega. Peaaegu alati leitakse jutu käigus ühiseid tuttavaid ja teemasid.
Õues on vahepeal toimunud suur muutus. Vihm ja äike on järele jäänud, päike paistab taas. Paras aeg minna aiatuurile. Seda ma ütlen, et see aed on elamus! Natuke saab aimu ka piltide pealt, aga soovitan soojalt seda oma silmaga kaema minna, kõiki neid nalju ja nüansse ei anna kohe kindlasti trükisõnas kirja panna. Ida-Virumaa reisile sõites tasub vähemalt ühe öö, aga miks mitte ka rohkem Kaevuri majas peatuda, kuid võid tulla seltskonnaga ka vaid aiatuuriks ja lõunasöögiks – sa ei kahetse!
Vaata fotosid Kaevuri maja üliägedast aiast, mille iga nurk on üllatusi täis:
Uuri Kaevuri maja kohta lähemalt SIIT! Et kõigega veel paremini kursis olla, jälgi ka nende Instagrami ja Facebooki lehte.
Kohtla-Järve
Kohtla-Järve on meie ametliku programmi viimane punkt. Siin on plaanis minna tõukerattamatkale, et avastada seda vana kaevanduslinna põhjalikumalt. Kohaliku spordikeskuse juures ootab meid Kristina Alutaguse Matkaklubist, kaasas tõukerattad. Mitte mingid Bolti tõuksid, vaid ikka korralikud suured rattad, millele tuleb ise hoogu anda – elektrit neil sees ei ole. Alutaguse Matkaklubi pakub lisaks tõukerattamatkadele erinevaid matku Ida-Virumaal aasta läbi nii jalgsi kui räätsadega, samuti E-FAT-rattamatku neile, kes eelistavad kondimootorile abiks elektrimootori jõudu. Matkaklubi korraldab ka ellujäämiskursusi ja erinevaid meeskonnamänge. Vaata lähemalt Alutaguse Matkaklubi kodulehelt – SIIT!
Kristina on kohalik turismitegelane ja ta näitab meile matka jooksul palju huvitavat. Kohtla-Järve on ju põlevkivikaevanduse häll, kuhu tekkis esimene katsekaevandus juba 1916. aastal. Seesama esimene kaevandamise koht on meie matka alguspunktist näha, praegu asub seal bassein. Sellest tehtigi bassein kooli jaoks, et saaks õues ujumistunde teha. 1939. aastal avati uus koolimaja ja seal oli üle 500 õpilase. See näitab, et kiiresti ei kasvanud ainult tööstus, vaid ka selle ümber kujunenud kogukond.
Kui alustame sõitu, räägib Kristina Kohtla-Järve ajaloost edasi. 1924. aastal ehitati Kohtla raudteejaama lähedusse põlevkiviõli tehas, selle juurde kasvas töölisasula ning linna staatus saadi aastal 1946. Praegune Kohtla-Järve koosneb Järve, Ahtme, Oru, Sompa ja Kukruse linnaosadest. Kuna linnaosad siin on kujunenud kaevanduste järgi, on Kohtla-Järve selline huvitav linn, kus mõnda linnaossa jõudmiseks tuleb sõita läbi mõne teise asula, näiteks kui tahad minna Järve linnaosast Ahtme linnaossa, tuleb Jõhvist läbi sõita.
Seda, et põlevkivi ja õlitööstus oli toona Eesti riigile väga oluline, näitab juba see, et Pätsi ajal oli 100-kroonisel rahatähel kujutatud Kohtla õlivabriku torni. Ka siis, kui riigijuhid Eestisse visiidile tulid, näidati esimesena õlivabrikut – näiteks kui Soome president Pehr Evind Svinhufvud käis 1936. aasta augustis Eestis visiidil, toodi ta Ida-Virumaale ja näidati talle põlevkivitööstust. Hea ülevaate põlevkivitööstuse ajaloost saab Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi kodulehelt – SIIT!
Varsti jõuamegi Kohtla raudteejaama lähedusse, kuhu ammu rajatud õlivabrikust on välja kasvanud praegune Viru Keemia Grupi (VKG) tööstuskompleks, mis toodab põlevkivist kütteõli ja keemiatooteid. Kui 1920. aastatel tähendas õlivabrik Eesti riigi jaoks oma kütusetootmise algust, siis tänapäeval jätkatakse samas paigas põlevkivi väärindamise traditsiooni suure tööstuskontserni osana.
Tehase külje all kõrguvad poolkoksimäed, sest kui põlevkivist õli töödeldakse, jääbki alles poolkoks, millest tekivad mäed. Kristina räägib, et kui tehnoloogia veel areneb, on täiesti võimalik, et seda poolkoksi saab edasi kasutada.
Meie peatus siin kujuneb pikemaks kui plaanitud, sest tee sulgeb pikk rong, mis veab kiviõli. Selliseid ronge mäletan lapsepõlvest, tänapäeval nende teele enam nii tihti ei satu. See on äge vaatepilt – kõik need vagunid, tornid ja poolkoksimäed on kokku kui tööstusmaastiku essents.
Kui rong on läinud, vaatame veel siinkandis ringi. Halliks majaks kutsutava linnavalitsuse ees teeme väikese pikniku. Meie vastas seisab kuulus monument „Au tööle!“. See hiiglaslik ausammas on tehtud Saaremaa dolomiidist ja kujutab kahte tõsise näoga kaevurit – rahvasuus kutsutakse seda monumenti „Kaheks kaineks kaevuriks“.
Tagasisõidul möödume mitmest kaunist pargist ja rohealast, nii et ei tasu üldse arvata, et Kohtla-Järvelt ainult tööstusmaastiku leiab. Siin on vaadata veel kõvasti, aga reisi lõpuks saavad ähvardavad vihmapilved meid taas kätte ja kõik muud vaatamisväärsused ja muidugi ka kummituslinnad jäävad järgmiseks korraks.
Siin on vaadata veel kõvasti – just see lause jääb meid saatma terve selle reisi jooksul. Nägemata jäi nii palju asju, mille pärast tuleb veel sel suvel siia pikemaks tagasi tulla. Ida-Virumaa on tõesti imeline!
Meil on muljeid nii palju, et koju küll veel sõita ei taha, seepärast sõidame Pärapõrgusse, külla oma vanale sõbrale Margele. See jääb küll otsapidi Lääne-Virumaale, aga tegelikult üsna Virumaade piiri peale ja meile muidugi täpselt koduteele.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu Ida-Virumaa reis oli üks põrgulikult hea reis. Tagasi Tallinnas võiks pärast päevakest hinge tõmbamist kohe rattad ida poole tagasi pöörata. Otsustasin siiski, et kirjutan enne need artiklid valmis, sest parem oleks, kui sinna ei pööraks sel suvel ainult meie auto rattad, vaid sinna suunduksid kõik need, kes otsivad kõige mitmekülgsemaid ja maagilisemaid elamusi, mida Eestist saada võib!
