Alutaguse rahvuspark on Eesti noorim ja erineb Lahemaast või Soomast selle poolest, et pole ühes tükis. Rahvuspargi süda on Agusalu soostik, mille eripäraks on Eesti ainsad mandriluited, kohalikus kõnepruugis kriivad.
Sisemaised liivaluited, mida on harjutud nägema kõrbes, ilmutavad end Alutagusel soomaastikel, jäädes inimeste käiguteedest enamasti kõrvale. Rohkem hakati siinsest “luitemaastikust” kõnelema Alutaguse rahvuspargi loomisel 2018. aastal, sest Eesti ainsad mandriluited − kohalikus kõnepruugis kriivad − asuvad just siin.
Nagu täispuhutud tuvid
Küsin ühelt ja teiselt tuttavalt, aga keegi pole oma silmaga kriivasid näinud ega oska isegi pakkuda, mis imeasjad need on. Nagu tellitult, korraldab Alutaguse matkaklubi kaitsealade päeval maikuu lõpus räätsamatka Agusalu soostikus, kus kriivad on kõige esinduslikumad ning pakuvad lummavat vaadet lagedale soole ja järgmisele liivaseljandikule.
Kui te pole kunagi näinud kriivasid ega käinud räätsamatkal, siis on väga hea mõte need kaks asja ühendada.
Matkaseltskond koguneb Iisaku looduskeskuse parklas, kust võtame suuna Vaikla poole ja sealt edasi mööda metsateed Imatu suunas. Peatume natuke maad enne RMK Augusalu lõkkekohta. Kohati raputav teekond on kestnud pool tundi. Järgmised pool tundi lähevad kaarti uurides ja räätsasid kummiku otsa sobitades. Esmalt tuleb need parajaks reguleerida, seejärel kinnitada ja pingutada.
Ka räätsadel kõndimine vajab juhendamist. “Tavaliselt käime kannad sissepoole, varbad natukene väljapoole. Räätsadega niimoodi ei saa, sest võib juhtuda, et astute endale ise räätsa peale,” selgitab Alutaguse matkaklubi juht Ingrid Kuligina.
Mõmmi kõnnak − varbad sissepoole − polevat ka hea. “Kõnnime nagu purjus inimesed, kes tahavad tasakaalu hoida,” õpetab retkejuht ja püüab pärast pisukest pausi oma mõtet veel täpsemini edasi anda: “Kõnnime nagu eesti mehed, kes on joonud sookailu õlut ja sarnanevad germaani sõduritega, kes kandsid raudrüüd. Ehk jalad on kogu aeg paralleelselt ja natukene harkis.”
Selline kirjeldus õlle ja raudrüü kombinatsioonist paistab olevat kõigile arusaadav, sest kohmakast liikumisest hoolimata ei lähe kellelgi räätsad soos risti. Ilmselt tulevad kasuks ka õpetussõnad liikumise tempo kohta: “Liigume aeglaselt ja hästi rahulikult, tundega, et oleme nagu täispuhutud tuvid, sellised kerged. Raba meeldib mulle selle poolest, et seal ei saa joosta. Niipea kui hakkad jooksma, vajud sügavamale, kui sa tahaks.”
Uurime kaardilt, millise kriiva me endale Järvesool peamiseks sihiks võtame. Ingrid Kuligina lubab meid sinna viia ringiga. Sest kui me läheks otse, jääks tee peale vesine rabajõgi, täpsema nimega soonik, ja selle ületamine poleks vähem kogenutele kuigi meeldiv. Samuti lepime kokku, et jätame vahele suuremad õõtsikud, kus rabalinnud kevadel pesitsevad.
Kuremarjad läbisegi jänesepabulatega
Esimese peatuse teeme kohe sooservale jõudes, kus jõhvikad on läbisegi jänesepabulatega. Veendume, et talvise külmanäpistuse saanud kuremarjad on magusamad kui sügisel, aga retkejuht soovitab nendega mitte liialdada. “Kevadel on jõhvikas küll vähem hapet ja rohkem suhkrut, aga tühja kõhu peale pole ikkagi soovitatav liiga palju marju süüa, mõnel inimesel võib hakata halb.”
Oma esimese vallutatud kriiva otsas näeme veel suuremas koguses jõhvikamarju, aga need on juba läbinud karu seedekulgla. Loomade ühiskäimlas on end kergendanud ka mäger ja vähemalt üks kiskja, mida otsustame väljaheites sisalduvate karvade järgi. Võimalik, et hunt, kes on jänku nahka pistnud.
Täpsemini on retkejuhi sõnul raske öelda, sest tegu on “vana peldikuga”. “Kindlasti näeme neid veel, sest kriivade ülaossa armastavad nad neid teha. Kõik näitavad sellega, et on peremehed ja märgistavad oma territooriumi.”
Plaaniväliselt otsustame visata pilgu peale Imatu soojärvele. Just Imatu järve ümbrus paistab silma erilise kriivade rohkuse poolest. Kas järv ise on ka kalarohke?
“Kalameeste horde nagu Kurtnas pole ma näinud, aga kala on siin küll. Pidi olema ka palju paelussi mune − see on kohalike kommentaar,” räägib Ingrid Kuligina.
Soos on oma liiklusreeglid
Tagasi sohu jõudes tuletab retkejuht meelde vesise maa liiklusreegleid. “Kui tavaliikluses ütleb punane märk “stopp” ja roheline “mine edasi”, siis rabas on üldjuhul nii, et mida rohelisem ja erksam, seda vesisem.”
Et Agusalu soostik on noorem kui näiteks Selisoo, siis laukaid me siin eest ei leia, küll aga mitu männikuga kaetud kriivat, mida ei leia jälle Selisoos. Kõige pirakama kriiva peal teeme ka pikema peatuse, kus saame nende kitsaste harjadega liivaseljandike tekkeloost põhjaliku ülevaate. “Kui mina giiditööd alustasin, siis meile õpetati, et need on otsamoreenid, aga see lükati ruttu ümber,” alustab Ingrid Kuligina.
“Järgmisena räägiti meile, et tegu on Peipsi järve rannavallidega, nagu neid leidub Alajõel, Kauksis ja mujal. Aga kümmekond aastat tagasi võeti uuesti pinnaseproovid − tänapäeval on juba väga head tehnilised vahendid uuringute tegemiseks − ja tuli välja, et siin Ida-Virumaal Alutagusel on ainsad Eesti sisemaised luited. See tähendab, et need ei ole tekkinud ranna ääres, vaid sisemaal.”
Vesisel maastikul matkates on kriiva nagu sild. Selle soosilla otsa ronides saab jalgu puhata ning ümbritsevaid vaateid nautida. Kõrge männik pakub päikeselisel päeval mõnusat varju ning seene- ja marjaajal korilastele ohtralt rõõmu.
Tuule kokku kuhjatud
Aga kuidas ja millal sellised luiteväljad tekkisid? Selgub, et need vormiti viimase jääaja lõpus, kui siin oli külm kõrb, ja kujundajaks oli tuul, mis setteid kuhjas. Kõige kõrgem on 18 meetrit ja kõige pikem neli kilomeetrit. Samas on ka ainult kahemeetriseid liivakuhjasid. Kokku on kriivasid üle 200.
Agusalu kriivadel on kunagi olnud vadjalaste elukohad ja nendelt pärineb ka liivaseljandiku nimi. Keeleteadlastel on selle kohta varuks kaks versiooni: kas kriiva on tulnud sõnast “krivo” ehk “kõver” või “griva” ehk “hobuselakk”.
Agusalu soostikku nimetatakse Alutaguse rahvuspargi südameks, sest see on mitmest tükist koosnevas rahvuspargis kesksel kohal, aga ta jääb oma mõõtudelt alla nii Puhatule, mis on Eesti suurim sooala, kui ka Murakale. Agusalu eripära ongi kriivad ja meie “nopime” neid matka jooksul kuus.
Kolm tundi hiljem autode juurde naastes saame teada, et need on pargitud kriiva peale ja üksjagu mandriluiteid jäi ka Vaikla-Imatu metsatee äärde. Nii et meeldejääva vaatepildi võib kätte saada ka autoaknast, aga kõige efektsem on kriiva ikka siis, kui ta keset raba lagedust otsekui ilmutus maa seest välja kerkib.
Kui keegi soovib pikemaks kriiva lummusesse jääda, võib sinna isegi öömaja kavandada. Selleks tasub kaardilt üles otsida RMK Seljandiku metsaonn.
Neile, kes eelistavad soos kuiva jalaga mööda laudteed liikuda, on Alutaguse rahvuspargis välja pakkuda RMK Selisoo või Kotka matkarada. Mõlemad on hea valik. Iisaku külje all asuval Kotka matkarajal saab nautida vaheldusrikast maastikku, kulgedes üle metsaste soosaarte ning pikkade kriivade. Väike-Pungerjal algav Selisoo matkarada jääb meelde oma salapäraste laugastega.
Kingitus sajandaks sünnipäevaks
Rohkem kui 40 hektaril laiuv Alutaguse rahvuspark loodi mitte ainult Ida-Eesti soode, vaid ka metsa- ja rannikumaastike ning pärandkultuuri kaitseks. Sellega tegi Eesti Vabariik endale sajandaks sünnipäevaks uhke kingituse.
“Esimest korda mõeldi Alutaguse rahvuspargi loomisele juba 100 aastat tagasi, 1920ndate alguses, mil Eesti looduskaitsjal Gustav Vilbastel oli idee luua Alutaguse piirkonda Eesti esimene rahvuspark. Paraku toona see ei õnnestunud. Et Alutaguse rahvuspargi loomine sai teoks Eesti Vabariigi 100. aastapäeval, on ilus kingitus mitte üksnes Ida-Virumaale, vaid tervele Eestile,” rõõmustas tollane keskkonnaminister Siim Kiisler.
Alutaguse piirkond on ajalooliselt Eesti suurim okasmetsade ja soode ala. Lisaks muljetavaldavatele sooaladele jäävad rahvusparki Eesti pikim liivarand ja unikaalne Smolnitsa luitestik Peipsi põhjarannikul, Eesti suurima vooluhulgaga Narva jõgi koos vanajõgede ning luhtadega Struugal, 40 veesilmaga Kurtna järvestik ning Eesti üks esinduslikumaid laialehiseid põlismetsi Porunis.
SIRLE SOMMER-KALDA
Ajalehe „Põhjarannik” ajakirjanik
„Lugu valmis EL Regionaalarengu Fondi toel“.
