Loo autor: Eve Kallaste, Delfi Meedia
DELFI BLOGIJAD IDA-VIRUS: SEIKLUSLIK IDA-VIRUMAA OOTAB KÜLLA!
Hoogne kaatrisõit Aidu karjääris ja lood põlevkivist, Sillamäe arhitektuur, Narva jõelaev, naudinguid pakkuvad spaad, rikkalikud õhtusöögid ning hinge paitavad päikeseloojangud – see kõik on avastamist ootav Ida-Virumaa.
Toila parki ja kiviklibust randa mäletan juba lapsepõlvest, kui seal emaga jalutamas käisime. Pistan varbad kitsal liivaribal vette ja loobin lamedate rannakividega lutsu – tuleb välja küll! Hoolimata sellest, et on sügav pärastlõuna, on rannas ikka veel peredega puhkajaid. Võrkkiiged kutsuvad laisalt päeva õhtusse saatma ja kui kõht juba tühjaks kipub, saab meie valikuks Toila Mereresto, mille fantastiline terrass otsapidi ranna suunas küünitab. Ja meie mugav, jõuline ning stiilne Citroën C5 Aircross, millega järgnevatel päevadel Ida-Virumaad uudistame, näeb restorani parklas ikka väga hea välja.
Maitsed mere ääres
Satume rannaäärse restorani perenaise Valentinaga juttu puhuma ja selgub, et restoraniks sai see suurepärase mereäärse asukohaga endine kõrtsihoone alles hiljuti, juunikuus. Aga näha on, et puhkajad on Toila Mereresto juba kenasti üles leidnud. Eks ikka vaate ja menüü pärast.
Viimasele heidame kohe ka pilgu peale ja seni, kuni meie road valmivad, tunneme huvi, kuidas Toila ranna veerel restoranipidamine ka käib. Valentina ütleb, et tema eesmärgiks oli luua heledailmeline ja laheda atmosfääriga aasta ringi toimiv koht, kuhu saavad tulla nii paarid kui ka pered ja kus võiks soovi korral ka mõne ürituse läbi viia. „Oru park on ju siinsamas ja Toila Spa Hotell samuti lähedal ning inimesi tuleb siiakanti jalutama üha rohkem. On hea meel neile kosutuseks kvaliteetseid restoraniroogi pakkuda. Rand on meil ju imeline ja suviti on rahvast palju. Ainult vesi teeb trikke ja on mõnikord veidi külmapoolne. Samas, ega keegi sellest ennast häirida lase.“
Lauale jõudvad mokteilid ja eelroad ning carpaccio on tõesti võrratud. Siis aga keerutab tuul selgesse päikeselisse taevasse väikese tormikeeru ja et söögikraam lendu ei läheks, kolime mereliselt sisustatud restoranihoonesse, kus hõrku lihalõiku ja mereandidest püreesuppi ning kanapastat nautida. Tõelist silmailu ja maitsepai pakub aga šokolaadikook!
Ajarännak Toila pargis
Kuna oleme Toilas, on täiesti loogiline, et ootame põnevusega võimalust osa saada Toila pargi virtuaalsest atraktsioonist „VR Toila 1938“. Meie giid ja VR History üks loojatest Egle aitab pähe panna virtuaalreaalsusse viivad prillid ja läheme kõik koos ajaloolise Oru pargi õitsvate lillepeenarde vahele.
Pargis praegu endiste aegade suursugususest palju alles pole, ent seda, mis seal kunagi oli, saame täies ilus kohe näha. Silme ette ilmub ruumiline pilt pargist sellisena, nagu see enne teist maailmasõda välja nägi. Kohe tekib ka soov seal ringi liikuma hakata, aga ettevaatust – nii võib peadpidi põõsasse lennata. Piisab sellest, kui ajaloolist lossi ja kunagist võimsat kasvuhoonet silmitsedes ümber enda telje liikuda.
Saame teada, et Oru pargi ajalugu algab 1897. aastal, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kiiresti valmis ka oru kohal kõrguv uhke loss, mille ümber oli erakordselt kaunis park mitmekesise taimestiku, jalutusradade, ratsateede ja ojadega.
Hiljem sai kaunis Pühajõe ürgorus paiknevast lossist Eesti Vabariigi riigipea suveresidents, mille SS erikomando 1944. aastal koos keldris asuva laskemoonaga õhku lasi.
Virtuaalne tuur „VR Toila 1938“ on ehtne ja kaunis ning on tänuväärne, et lossi ja pargi ajalugu on niisugusel moel ellu äratatud.
Sillamäe
Kumbki meist pole aastaid Sillamäel käinud ja kuna õhtud on meil suviti nii valged, on veel piisavalt aega, et enne päeva lõplikku õhtusse jõudmist seda kunagi nii ligipääsmatut linna külastada. Nimelt oli Sillamäe keemiatehas Nõukogude Liidu ajal oluline tuumajaamade ja
-relva tootmiseks vajaliku materjali tootmisüksus, mistõttu igaüht sellesse linna ei lastudki. Seda huvitavam on avastada kunagist suletud linna, millest nüüdseks on saanud tuntud turismisihtkoht.
Sillamäe võtab meid vastu vihmast puhtaks pestuna ja jätab renoveerimist ootavatest hoonetest hoolimata hoolitsetud mulje. Linnas on liikvel vähe inimesi ja see annab meie avastamisretkele veidi ebareaalse mõõtme. Võimas kõpitsemist ootav nõukogudeaegne arhitektuur ja kaasaegne rannapromenaad – see on täiesti teistsugune koht, mida tasub kindla peale vähemalt korra külastada.
Romantikute päikeseloojang
Muidugi on Ida-Virumaa rannajoon pikk ja oranžikaspunastes toonides mänglevat päikeseloojangut võiks nautida nii mõneski paigas, kuid meie valime päeva ärasaatmiseks pika rannariba, mis sirutab ennast mõnusalt välja just Narva-Jõesuus, otse Meresuu Spa Hotelli taga. Tegemist on Eesti pikima ehk kaheksa ja poole kilomeetri pikkuse mereäärse liivarannaga. Enne veel teeme tutvust oma toaga, mis vastab igati ootustele ja rohkemgi veel. Pehme voodi, piisavalt ruumi, kaunis loodusvaade – mida muud võikski tahta? Ahjaa, spaakogemust muidugi! Aga selle mõnusa lõõgastuse lükkame hommikusse, sest ei taha mereäärsest õhturomantikast ilma jääda. Ehkki kellaaja järgi on lausa öö, kõnnime mererannal käsikäes mitmeid kilomeetreid. Ja me pole ainukesed – mereõhku on nautima tulnud nii pered kui ka paarid, kõigil päikeseloojang põskedel õhetamas.
Hommikul oleme lühikesest ööunest hoolimata hästi välja puhanud, ainult jalad on eelmise õhtu pikast kõndimisest pisut kanged. Otsustame, et kõige paremini aitavad ärgata hommikune spaa, väliterrassil asuvas basseinis päikese tervitamine ja väike päevitusseanss lamamistoolidel ning siis üks tubli hommikusöök. Kõik need ideed osutusid suurepäraseks ja kõht punast kala ning pannkooke täis, asutame end paar tundi hiljem teele Narva-Jõesuu sadama suunas.
Üks tähelepanek ka, mille võiks kõrva taha panna need, kel plaanis Narva-Jõesuusse minna: parkimine on igal pool tasuline. See pole just kallis, aga unustada ei tasu, sest kontrolörid on kiired.
Sinna ja tagasi ehk teekond jõelaeval Caroline
Paneme oma reisikaaslase – Citroëni pistikhübriidi C5 Aircross päevaks sadamasse ootama ja sätime ennast Narva jõelaeva Caroline pardale. Tegelikult me isegi ei teadnud varem, et Narva ja Narva-Jõesuu vahel kulgeb jõelaev, aga nüüd ongi suurepärane võimalus kahe riigi piiri veerel väike sõit teha, sest Narva linnusesse minek on meil ju niikuinii plaanis.
Laev on igati tasemel – on kohvik, soe salong ja katuseterrass. Meie sätime ennast katuseterrassile, tellime värsked kohvid ja laseme tuulel põske paitada. Sõit Narva kestab tund ja 20 minutit ning kuna oleme jõel, pole ka mingisugust merele iseloomulikku loksumist, mis südame pahaks või kohvitopsi ümber ajaks. Kokkuvõttes igati meeldiv kulgemine ja kaldal olijatele lehvitamine.
Väga mõnus on niimoodi näiteks Toila või Narva-Jõesuu spaapuhkuse ajal Narva linna külastamiseks päevane väljasõit teha. Narva jõudes teeme esimese asjana pisikese tiiru kuulsal promenaadil ja enne linnuse külastamist võtame suuna korraks vanalinna poole, sest Valge Kõrvits on koht, mida lihtsalt tuleb Narvas käies väisata.
Valge Kõrvits
Jõuame Lavretsovi tänavale ja restorani Valge Kõrvits ukse juures loeme seinalt, et selles armsas ajaloolises majakeses korraldatakse mitte üksnes väikeseid kontserte, vaid ka raamatu neljapäevi, kus teetassi kõrval kirjandusega tutvuda – no kas pole armas! Meie tulime aga siiski sööma ja etteruttavalt ütlen, et Valge Kõrvits õigustab kõiki meie ootusi. Esmalt juba atmosfääri osas – tuuleõhk on verandal tüllkardina meie lauast üle keerutanud ja see lisab helget romanikat vaid juurde.
Perenaine Natalja räägib, et nende põhimõtteks on „Meet and eat, love and repeat“ ehk see koht ja söök on loodud nautimiseks. „Tunne end siin nagu kodus, söö ja joo maistvalt, jaga head sööki ja rõõmu kaaslasega nagu vanasti vanaema juures. Meie road ei ole mõeldud vaid personaalseks tellimiseks – enamikku menüüst võib tellida seltskonna peale.“
See Narvas haruldase välisilmega kahekorruseline villa-tüüpi hoone ehitati kadunud Fama bastioni lõunapoolsesse külge üsna kohe pärast teist maailmasõda. „Selle varasemast ajaloost on vähe teada, kuid alates 1953. aastast on hoone majavalitsuse bilansis märgitud eluhoonena, milleks see tõenäoliselt rajatigi. Ruumilahendus ja avar veranda viitavadki ilmselgelt luksuslikumale elamule, nüüd on siin aga meie Valge Kõrvits, mille disain ja sisemiljöö meenutavad hubast Narva suvilat. Kõige populaarsemad toidud on meil raamen veiselihaga, sinimerikarbid, krevetid ja bataat avokaadoga,“ loetleb ta. „Oleme uhked oma külaliste ja nende tänu üle maitsva toidu ja meeldiva teeninduse eest, oleme uhked, kui nad on õnnelikud!“ On ilmne, et Natalja naudib kõike, mida ta siin majas teeb.
See on just niisugune koht, kuhu tahaks sööma tuua nii kallima kui ka vanavanemad ning teinekord kaasa võtta ka lapsed ja lemmiklooma. Valime menüüst erinevaid kalaroogi ja üldse mereande ning tõepoolest, peakoka toidud on üks parem kui teine. Valge kala on just parasjagu pehme ja viib lausa keele alla. Kui kilu poleks otsas olnud, oleks kindlasti ka selle ära proovinud, eks siis teinekord. Olen päris kindel, et millal tahes Narva linna tagasi tuleme, seda söögikohta külastame taas.
Narva linnus
Et jõuda Narva linnusesse, tuleb esmalt Google Mapsiga natuke tülli minna, kuna kaardirakendus ei arvesta sellega, et jõe kaldal on suletud piiripunkti ala, millest tuleb linnusesse pääsemiseks ringiga mööda minna. Eriti karmilt saame seda kogeda pärast Narva linnuse külastamist, aga ärgem rutakem sündmustest ette.
Narva linnuses on ühtlasi ka Narva muuseum ja muuseumikülastus on teadupärast alati palju väärtuslikum, kui sul on ka giid. Meil vedas giidiga kohe eriti – Julia oskab suurepäraselt lugudeks põimida Narva linnuse ajaloo ja selle restaureerimise ning pikib sinna sisse seiku „Apteeker Melchiori“ triloogia filmivõtetel toimunust. Paljud ju ei teagi, et keskaegses Tallinnas toimunud mõrvalugude mitmed sündmuspaigad on tegelikult filmitud hoopis Narva linnuse põhjaõues.
„Linnus on 700–800 aastat vana ja selle ehitasid Taani feodaalid, järgmisel sajandil jõudsid siia Saksa ordu haruna Liivi rüütlid, kes linnust mõnevõrra ümber ehitasid. Tänapäevani säilinud konvendimaja ongi rüütlite ehitatud. Liivi sõja ajal käisid siin venelased ja selle sõja lõpus sai Narvast Rootsi linn. Edasi juba oldi Vene impeeriumi all ja tuli teine maailmasõda, milles osa linnusest ka hävis. Kõik kultuurid ja ajastud on linnusele mingi jälje jätnud ja tulemust on näha tänapäeva linnuse välimuses.“
Liigume linnuse sisemusse ja Julia räägib, et aastatel 2018–2020 renoveeriti linnust nii, et uue ja vana osa vahel on väga lihtne vahet teha – kõik, mis on uus, on väga moodsalt ja lakooniliselt lahendatud.
„Muidugi küsivad inimesed siia tulles palju linnuse ajaloo kohta, aga neid huvitavad ka muud teemad, mis Narvat puudutavad, näiteks see, kus inimesed pärast Kreenholmi manufaktuuri, mis samuti siit Narva linnuse tornist paistab, sulgemist tööl käivad. Eks ma siis jutustan, et enamik inimesi on leidnud endale töö teenindussektoris või soojusvõrkudes, aga on mindud ka välismaale või hakatud taksojuhiks.“
Taksojuhti oleks meil vist juba sel hetkel vaja olnud, kui tagantjärele tark olla. Taipame ootamatult, et jõelaeva väljumiseni on ülivähe aega, mis oleks isegi kuidagimoodi okei, kui Google Mapsi pakutav teekond tegelikkusele vastaks, kuid meil tuleb teha paras ring ning tulemuseks on see, et jõuame jõelaevale ülinapilt ja olen veel pool tundi hiljemgi jooksmise tõttu näost tulipunane. Tunneme jõel suurt kergendust, et tänavate vahel ära ei eksinud ja ainukesele õhtusele väljumisele jõudsime, ning teeme Narva-Jõesuusse tagasi sõites plaane, mida õhtul veel ette võtta.
Olles Narva-Jõesuu sadamasse jõudnud, jookseme järjekordset vihmakest trotsides autosse, paneme oma C5 Aircrossi esiistmete massaažifunktsiooni tööle ja mõtleme, kuhu võiks õhtust sööma minna. Tundub, et kisub tagasi Toila poole, ja nii seamegi ennast Toila Spa Hotelli suunas teele, sest just sealt loodame pika päeva lõpetuseks ühe tõeliselt hea õhtusöögi saada. Ja autot laadida, sest meil on ju ometigi moodne pistikhübriid. Näitan siinkohal selle elegantselt jõulise ja särtsaka linnamaasturi täisilus pilti ka, taustaks Ida-Virumaa kaunis loodus pärast suvist vihmasabinat.
Troopiline spaa ja võrratu grill
Paneme Toila Spa Hotelli ees oma pistikhübriidi laadima ja müügijuht Kärt, kes meid väga lahkelt vastu võtab, räägib, et Toila on mõnus koht rahulikuks puhkuseks, sest lisaks kaunile Oru pargile on siin ka eriti omanäoline kivine rand, kus suvel on palju teha ja näha. Oleme temaga täiesti nõus, käisime ju ka ise selles rannas lutsu viskamas.
Enne, kui sööma läheme, palume endale hotelli spaaosa näidata. Meil pole küll hetkel aega selle mõnusid nautima hakata, aga kuna minu õde ja ema planeerivad parasjagu külaskäiku Toilasse, siis mulle tundub, et neile võiks siinne atmosfäär kohe väga meeldida. Mis mulle eriti silma jääb, on hotelli spaaosa troopiline taimestik. „Täiskasvanute saunaparadiis Orhidee on parim paik lõõgastumiseks romantikutele, kes hindavad privaatsust ja hubasust, ning troopiline talveaed loob suvemeeleolu ka talvel,“ räägib Kärt ja lisab, et Toila SPA Hotell oli kunagi kaevurite sanatoorium ja sellest ajast on säilinud kõrgel tasemel raviprotseduurid.
Seda minevikuosa ma tean, kuna minu kaevurist vanaisa käis omal ajal seal tihti. „Suur valik spaahoolitsusi ei üllata tänapäeval enam kedagi, aga Toilas on võimalus kogeda midagi erilist – saada elujõudu põlevkiviõlist, mida kasutatakse teadupärast näiteks ka kosmeetikatööstuses! Ida-Viru on põlevkivimaa ja kus mujal kui siin võiks proovida põlevkiviõli tervise huvides ära kasutada.“
Kaalume, kus süüa, kas sees või väljas, ja Kärt ütleb veendunult, et õues einestamise võimalust peab suvekuudel nautima. Grillterrassil, kus saab nädalalõppudel ka elava muusika saatel tantsu keerutada, ootavad meid põnevad grillroad ja kokteilid. Ehkki vihma korral pakutakse kõike restoranis Mio Mare, tundub meile, et seda õhtusööki naudime pigem väljas. Üleküpsetatud kitsejuust on võrratu, hiidkrevetid just parasjagu tšillised, kanafilee mahlane ja magustoitudest ei hakka üldse rääkimagi – nende jaoks pole lihtsalt sõnu. Lemmikõhtusöök!
Päikeseloojangupakett Meretorni sviidis Sunset
Saka mõisa jõudes ootame ööbimiseks kõike muud kui endist prožektoritorni, aga just see kogemus jääb eriti meelde. Meretorn on osa Saka mõisakompleksist, mille ajalugu ulatub 17. sajandisse. Torn, kus varasemalt tegutses piirivalve, asub klindiastangu veerel ja on hotelli peahoonest kõigest paarisaja meetri kaugusel.
Jätame oma Citroëni pistikhübriidi parklasse ja kõnnime kohvrite vurisedes pankranniku suunas. Meretorni kolmandal korrusel ootab meid stiilne sviit Sunset ja selles pudel kihisevat. „Noh, kas teeme kohe lahti?“ küsib mees lootusrikkalt. Teeme! Haarame joogi ja pokaalid kaasa ning läheme torni platvormile päikeseloojangut nautima. Seejärel otsime üles pika, järsu ja käänulise trepi, mis viib alla mere äärde, ja teeme õhtuse mere ning klindimetsa vahel küllaltki palju turnimist sisaldava matka. Voodisse saame südaöö paiku, oleme päris väsinud, aga äratuse paneme ikka kella seitsmeks, sest soovime enne ärasõitu veel Saka mõisa spaad nautida.
Hommik võtab meid vastu kirka päikese ja väga sooja ilmaga. Teeme jalutuskäigu Saka mõisa territooriumil, naudime värsket hommikusööki ja siirdume spaasse. Kuna kell on veel väga varajane, oleme spaas vaid kahekesi ja see meeldib meile väga. Ruumid on helged, vesi pehme ja meelolu hea. Saunatame tunnikese, pikutame niisama ja tunneme, et puhkame tänu sellele kõigele eelmisest päevast väga hästi välja. Peab ütlema, et see on üks väga mõnus spaa! Arutleme, et kuna meile meeldib ka automatkamine ja territooriumi juurde kuulub ka kämpinguala, oleks ka pärast telkimist siin ju väga mõnus kümmelda.
Baltimaade kõrgeim juga
Teame küll, et Eestis on joad hetkel kuivavõitu, aga otsustame ikka, et kui siinkandis juba oleme, läheme vaatame pankranniku ja Valaste joa üle. Mäletan juba lapsepõlvest ema juttu, et Ontika klindil asuv Valaste juga on üks siinse kandi imposantsemaid koski, olles lausa Baltimaade kõrgeim, kuna ulatub ligikaudu 30 meetrini. Ehkki vett on kevadise suurveega võrreldes keset suvekuuma vaid nireke, jätavad nii juga ise kui ka kõik Eesti geoloogilisest ajaloost aimu andvad paljanduvad klindikihid väga võimsa mulje. Palava ilmaga on väga mõnus pärast joa imetlemist läbi paksu metsa mööda treppe alla mere äärde ronida ja vaadata, kuidas juga imepeeneks jõudnuna merre suubub, korraks ujumas käia ja siis pankrannikuga tutvumisest saadud elamuse võrra rikkamana edasi liikuda.
Ontika klindil asuv Valaste juga on üks Eesti silmapaistvamaid looduslikke vaatamisväärsusi ja kui vett on rohkem, tuleme siia suurvee ajal kindlasti tagasi.
Põnev põlevkivi
Meie järgmiseks sihtkohaks on Kohtla-Järve. Minu jaoks on see muidugi ka väike nostalgiaretk, sest esimesed viis eluaastat ma just Ida-Virumaal Jõhvi ja Kohtla-Järve vahel Kukrusel kasvasingi. Hiljem käisin seal suviti vanaisa juures meie kollases maamajas puhkamas ja iga kord ronisin ka Kukruse mäe otsa. Ema rääkis, et kui tema oli noor, põles Kukruse aherainemägi lausa kaks aastat jutti. Hiljuti oli uudistes juttu, et sisemuses miilab mägi ikka veel. Sellest, et hakkame minu lapsepõlve kodupaigale lähenema, annab minu jaoks kõigepealt märku kaevandus- ja tööstuspiirkonnale iseloomulik terav lõhn, mida on üpris raske kirjeldada ning mida võib igaüks muidugi ise nuusutama minna.
Kohtla-Järve põlevkivimuuseumisse sisenen suure põnevusega, sest kaevurist vanaisa on mulle kaevanduselu kohta üht-teist rääkinud. Mina mäletan teda muidugi vaid pensionärina, sest kaevurina sai ta pensionäriks ja ühtlasi ka aktiivseks sanatooriumikülastajaks juba siis, kui tänapäeva inimene alles mõtleb, et vist hakkab keskiga lähenema.
Muuseumi uksel võtab meid vastu Ainar, kes räägib põlevkivist nii põnevalt, et mine või kooli keemiat õppima. Näiteks saame teada, et põlevkiviõli loetakse maailma strateegiliste reservide hulka kuuluvaks. Ja et põlevkiviõli ja nafta on nagu õde-venda. „Kõike, mida saab teha naftast, saab teha ka põlevkiviõlist, aga see on siiski palju kallim, naftat on lihtsam pumbata. Samas, kõike, mida saab teha põlevkiviõlist, ei saa teha naftast. Ja see on ka üks põhjus, miks siiamaani, vaatamata kõigele, põlevkiviõli ka maailmas kasutatakse. Eesti põlevkivi on maailmas üks paremaid ehk annab palju head kvaliteetset õli.“
Saame teada, et lisaks tavapärasele kasutusele on põlevkiviõli ka hea antiseptik ja kunagi tehti sellest isegi salvi, millega külapoisid kakluste tagajärgi leevendasid. „Marrastused paranesid küll kiiresti, aga haises ka kõvasti, kaks päeva ei saanud inimeste hulka minna. Aga siis käisid saunas ära ja esmaspäeval olid nagu uus mees.“ Kui küsin, kuidas põlevkivi üldse tekib, selgitab Ainar: „Võtad mere äärest adru, paned selle kümneatmosfäärise pressi alla, hoiad 450 miljonit aastat ja ongi põlevkivi käes.“
Vaat selliseid põnevaid asju kuuleb Ainari käest põlevkivimuuseumis ja soovitan seda kohta külastama minnes kindlasti giid tellida, sest vahvaid näiteid ja põnevaid põlevkivijutte on Ainaril tõesti kuhjaga.
Korraks tuled, kauaks jääd
„Oo, ka siin saame oma hübriidi laadima panna,“ rõõmustab mees, kui oma Citroën C5 Aircrossiga Karukella puhkemaja ette jõuame. Majake ise on üks armsamaid, mida olen viimastel aastatel näinud – samal ajal nii maalähedane kui ka luksuslik. Perenaine Terje tuleb meile vastu ja selgitab, et ehkki maja on väljast päris traditsioonilises stiilis, on siiski tegemist algusest lõpuni nutimajaga. „Kui mees on insener, ega siis teisiti saagi. Aga eks me tegime puhkemaja nii moodsa ikka sellepärast, et klientidel igati mugav oleks. Suvel tullakse siia pärast Ida-Virumaal seiklemist ja siis on põhimelu õues grillimajas, talvel on meie juures aga suusatajad, kes viskavad lumest märjad riided kuivatuskappi ja veedavad mõnusalt aega õues olevas tünnis, kuhu on pärast sauna nii mõnus sulpsata.“
Me astusime tegelikult vaid korra läbi, et ühte tänapäevast puhkemaja lähemalt vaadata, aga Terje teeb meile sellegipoolest põhjaliku tuuri tubades ja pakub ka mõnusa lõunasöögi. Perenaine räägib, et toitlustusega on neil tihtipeale nii, et kui endal mahti teha pole, tellitakse külalistele toit lähedal asuvate kohalike tegijate käest. Aga sel päeval on küll nii, et peremehe grillitud liha maitseb suurepäraselt ja peretütre valmistatud kook saab minu uueks lemmikuks.
Vette ja seiklema!
Imre ootab koos kolleegiga meid Aidu karjääri serval, otse Adrenaatori lipu juures. „Kõigepealt vestid selga!“ Eelolevast veeseiklusest elevil rahvas jagatakse kahe suure kaatri vahel ära, ikka raskemad tahapoole ja kergemad ettepoole, ning Eesti ühel omapärasel tehismaastikul läheb lahti tõeline veeralli. „See veerada, mida mööda me siin Aidu karjääris praegu sõidame, oli tegelikult kunagi betoonist tehtud veoautode sõidutee, mis on nüüdseks vee alla jäänud. Ja need põdrasarvede moodi moodustused, mida läbi vee põhjast kõrgumas näete, on tegelikult vee alla jäänud puude ladvad – nii sügav on meil siin!“
„Juhuu!“ Justkui lendame laguunsinise vee kohal ja kaater võtab üha kiiremaid tuure – juba pritsib vett näkku ja tuleb ka kõvemini nööridest kinni hoida … Väga lahe on see kihutamine!
Võtame järgmisse kanalisse jõudes hoo maha ja Imre räägib, et need inimesed, keda vahepeal kalda ääres nägime, on RMK matkaradadel kulgejad ja et karjäärist saavad nad üle siis, kui endale teiselt kaldalt parve kohale sikutavad. Põnev! „Korraldame nii kaldal kui ka vees kõiksugu seiklusi. Selline kaatrimatk, mida täna teeme, on Adrenaatoril päris uus asi, senini on kõige populaarsemaks Aidu karjääri meelelahutuseks olnud karjäärisafari. Seal kuulevad külalised pikemalt ka Aidu lugu, mis sisaldab põlevkivi valusid ja võlusid – selles on palju imestama panevat ja et asjast õiget ettekujutust saada, peab ise käima, kuulma, kogema. Adrenaatori poole võib pöörduda aga ka siis, kui huvi pakuvad kas seiklusmatk, kaatrimatk, kanuurent ja matk giidiga või SUP-i rent.“
Meie mõtlesime kohe järgmiseks safari ja seiklusmatka peale, aga peab ütlema, et paadiga kihutamisest ei saa ka kohe sugugi küllalt. Juhuu, seikluslik Ida-Virumaa!
Eesti kirdeosas asuv Ida-Virumaa on põnev sihtkoht, mida avastada, ja leidsime mehega, et vähema kui kolme päevaga ei maksa selle piirkonnaga tutvumise juures arvestada. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et oleks võinud ka nädala võtta. Aga tagasi läheme kindlasti!
Aitäh, Ida-Viru turismiklaster, et meid külla kutsusite. Hea lugeja, reisiplaanide tegemiseks saad inspiratsiooni veebilehelt www.idaviru.ee.
Blogi ilmus Reisijuht Delfis, vaata artiklit täismahus galeriiga SIIT.
Turvaliselt ja mugavalt sõidutas blogijaid Ida-Virumaal Citroën.
