Olgu kohe öeldud, et see lugu pajatab mitmest kõige-kõigest. Saka-Ontika-Toila pankranniku puhul saab rääkida Balti klindi kõige kõrgemast ja kõige pikemast katkematult kulgevast lõigust. Tagatipuks palistab siinset paeseina Eesti kõige ilusam tee.
Viimase väite kohta kirjandusest tõestusmaterjali ei leia, seega tuleb seda kas pimesi uskuma jääda või ise järele kontrollida.
Mere käevangus
Ligemale 20 kilomeetri pikkuse Saka-Ontika-Toila tee ilusaim osa jääb Ontika ja Toila vahele. Seal kulgeb kurviline tee suures ulatuses mere käevangus. Vahepeal tundub tee ja mere suhe isegi kõhedust tekitavalt intiimne. Fataalsena mõjuvad ka panga äärele paigaldatud hoiatussildid. Mis teha – liigse uljuse eest tuleb vaadete nautijaid üle 50 meetri kõrgusel pangaserval hoiatada, taraga ju pankrannikut ei sulge.
Kunagi lookles samas kohas Tallinna-Narva kaubatee. Praegugi leiab veel mõnes kohas piirdeposte; suurema osa kunagisest teest on aga murrutused endaga kaasa viinud. Praegu on Saka-Ontika-Toila kõrvalmaantee, korralikku kattega ja hooldatud. Sellest hoolimata olen tähele pannud, et talvistes oludes valitakse seal hoolikamalt sõidukiirust kui mõnel poole mujal. Ja õigusega.
Eriti tore on Eesti kauneimat teelõiku läbida jalgrattaga. Pedaalides saab pikemalt osa nii hingematvatest merevaadetest kui teisele poole jäävast maaidüllist: rohtu nosivatest lihaveistest ja lammastest, hoolitsetud põllulappidest ning maamajadest.
Mulle meenub ainult üks kord, kui rattasõit Toila ja Ontika vahel oli rohkem eneseületus kui nauding. See juhtus kiiresti arenenud sügistormis, kui lisaks lõõtsuvale tuulele kostitas ilmataat raju vihmavalanguga.
Tookordne ilmataadi metsik tuju meenub, kui mõtlen, kui võimas on olnud looduse vägi, mis on Põhja-Eesti pankranniku kujundanud. Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjon valis selle üldsuse ettepanekul 1996. aastal Eesti rahvuslikuks sümboliks. Eesti rahvusliku sümboli kõige suurejoonelisem osa asub Ida-Virumaa piirides. Raske on mitte nõustuda bioloogi ja ajakirjaniku Indrek Rohtmetsa väitega, et Saka-Ontika-Toila paekallas on ilma igasuguse kahtluseta meie kõige võimsam ürglooduse mälestusmärk.
Balti klint ise ulatub Rootsist Ölandilt Venemaale Laadoga järve juurde ja on tervelt 1200 kilomeetrit pikk.
Oma suurima kõrguse – 55,6 meetrit üle merepinna – saavutab ta Ontikal.
On arvatud, et ainult Ontika-Valaste kaldapealne saab olla see koht, kus “kotkas kõrge kalju peale viskas mehe Viru randa”. Kui nii, siis eepose järgi on see muinas-Eesti riigi sünnipaik. Seega igati väärikas koht, et seal Eesti Vabariigi sünnipäeval lippu heisata. Pidulikuks tseremooniaks kogunetakse iga aasta 24. veebruaril kell 7.20 kohas, kus mööda paeseina tuiskab alla Eesti kõrgeim Valaste juga.
Seitsmest Eesti kõrgemast joast tervelt kuus pahiseb Ida-Virumaa pankrannikul. Kui on soov jugasid altpoolt vaadelda, tuleb arvestada, et Saka mõisa ja Toila vahel astangulõik ei katke. Seega leiab seal mugava ja turvalise pääsu merele ainult treppe mööda.
Õnneks on treppe viimastel aastakümnetel juurde ehitatud või uuendatud. Nii on võimalik maa peale laskuda Sakal, Ontikal ja Martsas. Toilas viib lisaks spaahotelli tagustele treppidele mere äärde ka mitu teed. Neist ägedaima vaatega on sealtsamast hotelli lähedalt laskuv siksakiline terviserada, mis on asfaldikatte all.
Efektsed vaated
Lummavaid kohti pankrannikul leiab ka Toilast ida poole liikudes. Ida-Viru loodusgiid Enn Käiss ütleb, et kui Valaste juga ja selle ümbrus on kõige kuulsam ning grupid oskavad seda ise küsida, siis Päite panka nad küsida ei oska. Aga kui ajakava võimaldab, pakub Enn Käiss selle ise välja – Voka ja Sillamäe vahel paljanduv sakkidega Päite pank on tema meelispaik nii giidi kui fotograafina.
Fotograafina on Enn Käiss tabanud seal imelisi hetki. “Kui päike on lõunast, siis all on kolm nuki jälge − varju −, mis on nagu Egiptuse püramiidid rannariba peal,” toob ta näiteks.
Giidi hinnangul vääriks 41 meetri kõrgune Päite pank oma platvormi, mille ehitamise on Toila vald ka plaani võtnud. See oleks maiuspala fotograafidele ja loodusesõpradele, kes praegu riskivad seal imelisi vaateid taga ajades eluga. Senimaani, kuni raskesti ligipääsetav pank vaateplatvormilt oma täies ilus avaneb, ei soovita Enn Käiss panga ääre peale kõõluma minna, sest see võib alt tühi olla ja nii võib koos servaga alla pudeneda.
Päite on teistest pankranniku lõikudest erinev veel selle poolest, et seal on ka mere kaldal jalutades pank näha. Seda tänu puuduvale metsavööle, mis vaateid takistaks. Näiteks Valastel või Sakal näeb pankrannikut kogu oma efektsuses ainult siis, kui puud ei ole lehes. Muul ajal on mets sõna otseses mõttes ees.
Tere tulemast džunglisse!
Ühest küljest võib ju kiruda, et mets on ees. Teisalt on tihe ja lopsakas pangamets ise omaette vaatamisväärsus. Rusukaldel paekalda ja mere vahel rõskes ning varjulises keskkonnas kasvades saavutab see lisaks lopsakusele ka erakordse liigirohkuse. Laialehelised puud, liigirikas põõsastik, sõnajalapuhmad ja pehme samblavaip tekitavad tunde, nagu oleks sattunud põhjamaade džunglisse.
Džungli muljet süvendab see, et pangametsi on vähe majandatud ja need on säilitanud ürgse ilme. Suurepärased kohad pangametsa tundmaõppimiseks on Saka ja Valaste matkarada. Selleks, et pangametsas oleks hõlpsam liikuda, on Valastel ehitatud uus laudtee ning loodusväärtusi tutvustab rohkem kui 20 infotahvlit.
SIRLE SOMMER-KALDA
Lugu valmis EL Regionaalarengu Fondi toel
