Mäetaguse mõisa kunagised omanikud von Rosenid imetlevad oma kunagisi valdusi pilvepiirilt, aga nende nimi elab järjepidevuse märgina edasi: mõisahotelli külastajaid tervitab kolmevärviline kassipreili Miisbeth von Rosen.
Seda loomulikult juhul, kui magamises mõni tilluke paus tekib. On ju teada, et kui magamine oleks olümpiaala, saaksid kassid kõik poodiumikohad endale.
Kui Miisbeth von Roseni päevaplaan siiski ei võimalda külalistele vastu jalutada, ei tasu seda võtta isikliku solvanguna. Vastupidi – mõisatoolil uneleva aadlipreili jälgimisel hakkab ehk iseenesest külge kasside imepärane oskus teha ainult seda, mis meeldib, olla lõõgastunud ja õnnelik. Millal veel kui mitte puhkusel olles püüda seda järele teha?
Linnakärast pagejatele
Peaaegu täies ulatuses taastatud Mäetaguse mõisakompleks sobib linnakärast pagemiseks ja lõõgastumiseks nii algajatele kui edasijõudnud elunautlejatele. Eesti mõisaportaali andmeil on praeguste piiridega Ida-Virumaal 69 mõisa, millest suur osa seisab kasutuseta, olles ka ajahambale alla vandunud. Mäetaguse mõis on üks väheseid meeldivaid erandeid.
Läbi aegade on Mäetaguse kuulunud Virumaa suuremate mõisate hulka ja kõige tuntum mõisnik Otto Fabian von Rosen on jätnud ajalukku vastuolulise jälje. Liivimaa maanõunikuna koostas ta 1739. aastal agraarõigusliku dokumendi, nn Roseni deklaratsiooni, mis põlistas pärisorjusliku Balti erikorra. Ühest küljest von Rosen uskus, et mõisnikule peab kuuluma täielik õigus nii talupoja kui tema varanatukese üle, teisalt toetas ta vennastekoguduse liikmena talupoegadele hariduse andmist ning tegi selle kohustuslikuks.
Mõisakompleksi tänast ilmet Otto Fabian von Rosen siiski ei mõjutanud. Esinduslik mõisa peahoone kerkis puidust härrastemaja asemele alles 18. sajandi lõpuaastail.
Enamik rohkem kui kümnest kõrvalhoonest pärinevad aga 19. sajandist ja on saanud tänaseks uue sisu. Mõisahotell just nendes toimetabki: restoran asub ajaloolises tall- tõllakuuris, majutustiib veskis ning suplemaja kasvuhoones, mida omal ajal kutsuti oranžeriiks. Kõik kolm on galerii ja hotelli vastuvõtu klaasist ruumiga üheks ehitatud.
Mõisahotellis on sõbralikult põimunud nii mõisalik kui talurahvalik stiil. Logosse on Rosenite vapi pealt üle võetud punased roosid; personal näeb aga välja kui eesti talurahvas, kes teenindab mõisniku külalisi tema enda kodus. Vormiriietuseks on kenad linased riided ja tüdrukute pluusidel on Põhja-Eestile iseloomulik prees, mille muster pärineb Virumaa rahvarõivaste raamatust.
Virumaist päritolu on võimalikult palju ka tooraine, millest Roseni nimelises restoranis toitu valmistatakse. Toiduainete hankimisel vaadatakse eeskätt kohaliku farmeri, põllu- ja kalamehe poole.
Hoitakse eestipärast joont
Kohalikest saadustest ei võluta restoraniköögis välja eksootilisi roogi, vaid hoitakse eestipärast joont. Menüü sisaldab noppeid ka mõisniku laualt. Talveaias kasvatati teadaolevalt isegi apelsine ja sidruneid ning tihedate sidemete tõttu Venemaaga ka vene köögile iseloomulikku toitu.
Nii kohtabki külaline menüüs pisukest venepärast aktsenti- käsitööpelmeene, pardilihaga borši ja magustoiduks muidugi õhulise pavlova.
Mitmesugustele tegevustele on mõisahotellis kõvasti rõhku pandud ja nii saavad grupis reisijad valida ka näiteks koduõlle töötoa või õppida, kuidas end ja oma kaaslast pingepeavalude puhul aidata. Lisaks lõbus muusikaviktoriin, mis sobib kenasti ka peolauas magustoidu kõrvale või lõbus pelmeenivalmistamise töötuba.
Kahekesi või väiksema sõpruskonnaga reisijatele on pakkumisel lai valik erinevaid puhkusepakette, nii et igaüks leiab oma.
Pead võib tuulutada lähedases Selisoo rabas või mõisa naabruses kettagolfi mängides. Mullivanniga privaatsaunas saab aga soovi korral sisustada mõnusa naisteõhtu, segades käepärastest vahenditest kokku kehakoorijad ja saunamaskid ning kandes need leilivõtmise vahel ihule.
Kes ihkab rohkem saunu – näiteks seitset erinevat – leiab need supelmajast ja vaiksest sauna tagatoast. Endine talveaia hoone näeb tänu säilinud vanale fotole üsna samasugune välja nagu mõisa ajal, ainult et eksootiliste viljade asemel haritakse seal nüüd ihu. Supelmaja on pingutanud Eesti kõige soojema spaa tiitli nimel ning õhu- ja veetemperatuuri hoitakse seal võrdselt 30 kraadi ümber. Seda siis eelkõige mitte ujujatele, vaid suplejatele mõeldes.
Mäetaguse mõisahotelli sihtkülaliseks on täiskasvanud paarid.
18+ vaikne sauna tagatuba on suplusmaja hiljutine laiendus ja sinna on peidetud neli mahedat sauna, lõõgastusala mullivanni ning lamamispesadega. Õdusa saunakeskuse rajamine klaasfassaadiga talveaeda oli paras väljakutse, aga kangaslaed ja narmaskardinad on kõleduse mahedaks hubaduseks pööranud. Kui majutuse hinnas sisaldub supelmaja kasutamine, siis tahatuppa peab eraldi pääsme lunastama.
Kui enamik majutusasutusi on sihtkliendiks valinud lastega pered, siis väike – ainult 24 toaga – Mäetaguse mõisahotell on julgenud erineda ja valinud sihtkliendiks, keda turundusega kõnetatakse, siseturistidest täiskasvanud paarid.
Mõisahotelli perenaine Terje Rattur kinnitab, et vastu võetakse kõik, kes soovivad tulla, lastele on majas samuti mõeldud, kuid ajaloolise hoone muinsuskaitsepiirangud ei luba hoonele juurdeehitisi ei pallimere, lastemängutoa ega torude näol basseini.
Aga rahu ja vaikus on Mäetaguse mõisahotellis juba praegugi kõrges hinnas ning paarid saavad kahekesi olemist segamatult nautida. Kui teineteise imetlemisest silmi üle jääb, saab imetleda tervikuna taastatud mõisakompleksi.
Külaliste tagasiside ütleb, et eriti väärtustatakse mõisahotelli personali – nende personaalsust ja külalislahkust. Jõudumööda on investeeritud füüsilisse keskkonda, hoides samas siiski pigem lihtsamat joont. 2020. aastal pälviti ka Eesti Eduka Ettevõtte tunnustus.
SIRLE SOMMER-KALDA
„Lugu valmis EL Regionaalarengu Fondi toel“.
