Ehkki liivane supelrand, luited ja männimets loovad puhkajale ideaalsed tingimused suvemõnude nautimiseks, avastati Peipsi põhjarannik suvituspiirkonnana suhteliselt hiljuti. Aga enam seda suvitajate haardest ei päästa ega ole vajagi.
Peipsi põhjakallas on külastamist väärt ka talvel, eriti praegu, kui seal uhkeldavad suured rüsijää mäed, mida näeb terve ranna ulatuses, kuid eriti võimsad ja hästi ligipääsetavad on Kauksi kandis.
On olemas mere- ja järveinimesed. Peipsi järverand peaks sobima mõlemale leerile. Esiteks tekitavad pehme liiv ja rannamännid tunde, et oledki mere ääres. Teiseks jääb teine kallas silmale kättesaamatuks. Eriti tore on asja juures see, et Peipsi järve vesi on suvel päriselt soe, ulatudes mõnikord isegi 26 kraadini. Laugjalt süvenev põhi tõstab aga Peipsi järveranna aktsiaid mudilastega peredes.
Laulev varandus
Et Peipsi randatest kuulsaim – Kauksi rand – vastaks tänapäeva puhkaja ootustele, on vald sinna rajanud promenaadi mööda luiteid kulgevate laudteede, randa viivate treppide ja vaateplatvormidega. Spordisõpru ootavad võrkpalliplatsid, lapsi aga kiiged ja ronimisala. Rannahoone valmimisega tekivad randa ka korralikud WCd ja duširuumid ning täienevad keha kinnitamise võimalused.
Kohalikud on täheldanud, et tänu ranna arendusele ei käida seal enam vaid ujumise ja päevitamise pärast. Kui varem luidete peal liikuda ei saanud, siis nüüd on mööda laudteid väga mõnus astuda või platvormil istuda ning imelisi vaateid nautida. Seetõttu tullakse ka lihtsalt niisama jalutama, istuma ja kiikuma.
Kauksi ametlikust rannast veidi eemal on riigimetsa majandamise keskuse (RMK) rajatud telkimisala. Äsja vahetati seal välja Kauksi luite kaitseks ehitatud trepid ja vaateplatvorm ning seegi populaarne puhkekoht on saanud värskema ilme.
Liivane supelrand siugleb katkematu ahelana Kauksist Vasknarvani. Kauksis ja Kurul tasub kõrvu teritada, sest sealset rannaliiva kutsutakse laulvaks liivaks.
Kuru küla elanik, ametilt keskkonnahariduse spetsialist Anne-Ly Feršel ütleb selle põhjuseks koostises oleva ränikivi, mis viliseb ja krudiseb, kui sellel liikuda. “Viimase 50 aasta jooksul on enamik maailma randadest kaotanud oma laulva varanduse, eriti arenenud maades, kus vesi on saastunud soolade, õlide ja tolmuga. Teisisõnu, laulvad liivad näitavad vee ja ranna puhtust.”
Peipsiäärsel liival on lauluvõime säilimine oluline mitte ainult puhtuse sümbolina, vaid ka selleks, et legend saaks edasi elada. Nimelt pajatab raamat “Meie külade lugu. Kauksi ja Kuru küla esmamainimisest tänapäevani” ammustel aegadel Peipsi voogudes elanud veekarva silmade ja liivakarva juustega näkist.
“Juhtus, et nooruke kalamees armus kaunitari, kes oli tema võrku kinni jäänud. Armastus vangistas mõlema südamed, kuid Taevataadi seatud korra järgi ei võinud inimene veehaldjat armastada. Vihahoos moondas ta näki liivaks, lubamata tollel iial inimestega kõnelda. Laulmist ei keelanud ta temale aga mitte. Tänini elab õnnetu näkk liivaks moondununa ja laulab inimestele, kes temal kõnnivad.”
Proovige jalga vastu liiva hõõruda ja kuulake, mis laulu ta teile laulab. Julgen öelda, et see võib olla iga kord pisut erinev. Mis aga pole aegade jooksul teps mitte muutunud, on minu lemmikvaade luiteharjal sirguvatele kauni võraga mändidele ning piiritule järveveele, mis avaneb Kauksi puhkeküla söögikoha terrassilt.
Kombekast puhkusest tantralaagrini
Otse Peipsi järve kaldal asuv Kauksi puhkeküla ise on samuti tähelepanuväärne koht, nii oma värvika ajaloo kui tänapäeva kaadrite poolest. 2019. aastal kinodesse jõudnud menutriloogia “Klassikokkutulek 3: Ristiisad” viimane osa on osaliselt Kauksi nägu.
Just puhkekülas filmiti tantralaagri võtted, nii et ühelgi töötajal silm ka ei pilkunud. 1960. aastatel, nõukaaegse Kauksi turismibaasi aegu, oli seal au sees kombekas puhkus. Tuusikuga puhkajatele tagati toit ja öömaja telgis ning moraali lippu hoiti kõrgel.
“Telgid olid 4kohalised, aga abielupaare kokku ei pandud. Suure surmaga sai vahel kaks abielupaari ühte telki majutatud. Aga kui olid erinimelised, siis kokku panna ei tohtinud − see oleks olnud kuritegu!” on meenutanud Hilju Pärn, kes töötas algul turimisbaasi sööklas, hiljem laohoidja ja majandusjuhatajana. Telgid ise olid presendist, puust alusel ja puidust raamiga ning käisid kinni nööpidega.
Sealtsamast Kauksi ja Kuru küla raamatust saab veel teada, et näiteks 1966. aastal võttis Kauksi turismibaas vastu 150 tuusikuga ja 30 tuusikuta matkajat. Õhtutundidel näidati turismibaasis viibijatele filme ja korraldati kultuuriüritusi. Oli olemas võrk- ja sulgpalliväljak, sai mängida lauatennist, koroonat ja piljardit. Lõbusõiduks võis üürida paate ja veejalgrattaid. Õpetati matkatarkusi, korraldati laevasõite ja reise lähiümbrusesse.
Turismibaasis oli isegi oma raamatukogu, postkontor ja telefoni kaugejaama putka. Arst oli samuti kohapeal olemas. Traditsiooniks olid hommikuvõimlemised, mida korraldati tervele laagrile korraga. Pandi muusika mängima ja valveinspektor viis võimlemise läbi. Puhkus ametlikus turismibaasis oli nagu pioneerilaagris.
Öömaja valik laieneb
Kui nõukaajal oli majutusvõimalused Kauksis piiratud, siis nüüd leidub midagi igale maitsele ja rahakotile. Kauksi puhkekülas saab endiselt nostalgilist ja lihtsat majutust, aga sinna on kerkinud ka tuttuued mugavustega rannamajad.
Kes otsib turismitalu hõngu ega eelda, et peab saama toast varbad järvevette pista, võib kiigata Kauksi puhkemaja poole, kus pakutakse ehedat toitu ja peavarju aasta ringi.
Kauksi puhkemaja tegutseb 2000. aastast ning turismiäri alustasid Piret ja Aivar Talistu tühjalt kohalt. Aivari vanaema kunagisse kodutallu kolides oli vaja millegagi tegelda ja kaunis Peipsi põhjakallas mängis turismi jaoks trumbid kätte. Praegu on raske uskuda, et suur heakorrastatud tiigiga krunt oli enne troostitu paik, kuhu ei viinud isegi teed. Nüüd on seal viis mugavustega puhkemaja ning isegi suitsusaun. Piret on aga valitud Viru toidu konkursi parimaks toitlustajaks, sest oskab panna särama kodulähedase tooraine.
Öömaja leiab ka Kauksist edasi sõites, telkimisaladest villadeni. Peipsi põhjaranniku pikkuseks on eri allikates märgitud 30 kilomeetrit. Mida üks suvitaja võiks selle teadmisega pihta hakata? Seda, et kui Kauksi rand on kuumadel suvepäevadel ülerahvastatud, võib rahuliku südamega edasi Vasknarva poole põrutada – privaatne kohake on igal juhul tagatud.
Kui Vasknarva külje alla Smolnitsani välja sõita, näeb eriti võimsaid, kuni 15 meetri kõrguseid luiteid. Vasknarvas korvavad aga sõiduvaeva müstilised ordulinnuse varemed ja Narva jõgi, mis paneb Kauksi poolt tulles Peipsi põhjarannikule punkti. Tegelikult ei saa sõiduvaevast rääkida, sest järveäärne tee pakub autoaknast nauditavaid vaateid ja annab hea ülevaate suvilakultuurist läbi aegade.
SIRLE SOMMER-KALDA,
ajalehe Põhjarannik ajakirjanik
