Ida-Virumaa ringreis Delfi ajakirjaniku Kairi Prints sulest I osa. Päisefoto: Kairi Prints.
Alles hiljuti tegin intervjuu ühe inimesega, kes vastusena küsimusele, mis kant Eestis on tema lemmik, vastas, et Ida-Virumaa. Ta ütles, et mitte kusagil mujal pole sellist erilist fluidumit. Ma olin täiesti nõus, aga sain samas aru, et pole selles Eesti otsas ammu käinud. Eks siis tuligi järele kontrollima minna, kas see fluidum on ikka alles – sõbranna kampa ja ida poole teele, eesmärgiks kogu see maagia üles leida. Ja me leidsime! Jagame teiega ka.
Purtse Pruulikoda
Päris hea on uut töönädalat alustada pruulikojas. Nii kui esmaspäeva varahommikul silmad lahti saan, sõidan sõbranna poole ja sealt juba otse Ida-Virumaale. Kell 9 hommikul, kui normaalsed inimesed laekuvad kontoritesse, laekume meie hoopis Purtse Pruulikotta, õlle asemel siiski ootamas kohv ja Innari abikaasa värskelt küpsetatud imelised saiakesed – seda siis Purtse Pruulikoja mõnusas kohvikus Mekituba.
Lisaks saiakestele ja kohvile ootab meid siin ka Purtse Pruulikoja üks omanikke Innar. Pärast väikest kehakinnitust näitab ta meile ette, kuidas elu (ja õlu) Purtse Pruulikojas käib. Innar ja ta tööpartner Kaur viivad siin kahekesi läbi kogu õlle valmistamise protsessi, pruulmeistri tööst kuni pakendamiseni. Õlu meile meeldib, nii et kuulame, kõrvad kikkis.
Purtse Pruulikoda on rajatud Purtse kindluse vanasse sepikotta – vanale majale on antud uus elu. Innar räägib, et maja osteti 2016. aastal ja õllemüügiga alustati 2017. aastal. Alguses pruuliti umbes 6000 liitrit kuus, praeguseks on maht kasvanud ligikaudu 14 000 liitrini.
Pruulikoda valmistab käsitööõlut Metsikust Idast. Purtse brändingus vaatavadki vastu tuhamäed, korstnad, kaevandused, tööstuspargid ja kogu kandile omane karm ilu. Purtse õllede disain on tõesti väga äge – ega me muidugi neid esimest korda ei näe, poes on need varemgi silma hakanud. Muidugi ka ostukorvi jõudnud.
Siiski pole me kunagi varem kuulnud näiteks tomatimaitselisest õllest. „Õlut saab teha mis iganes maitsega, lõpmatuseni,“ räägib Innar. „Näiteks kaneeliga, rabarberiga, kasvõi juustukoogimaitselist. Millegi täiesti originaalsega on muidugi tänapäeval võimatu välja tulla, kõike on juba proovitud. Aga see tomatimaitseline inimestele väga meeldib, see on püsinud meie valikus juba seitse aastat.“ Õhtul majutuses proovime ka meie esimesena just selle Plaadimeri Hoti tomatiõlu ära – ja see on tõesti super, jääb menüüsse! Ausalt, parem kui Bloody Mary.
Purtse valikus on praegu 12 toodet, osa neist tehakse hooajaliselt. Pruulikoja e-poes saab kõik need tomati ja roosiveega õlled, pilsnerid, stout’id, IPAd ja ükssarviku pisarad ise üle vaadata ja muidugi kohe prooviks tellida.
Kuidas need õlled siis ikkagi valmivad? Kõigepealt räägib Innar õlle neljast põhikomponendist: vesi, linnas, humal ja pärm. Tooraine peab olema kvaliteetne. Kust aga tulevad teadmised, et sellest ka hea õlu sünniks? „Eks kõik teadmised on tulnud nii nagu ikka – materjalid on netis olemas, leidub häid tasulisi koolitusi, pikalt sai enne ka kodus õlut tehtud. Aga lõpuks õpid ikka oma vigadest,“ naerab Innar.
Innar näitab meile, kuidas õlle tegemine käib, aga selleks tuleb ise tuurile minna, et asjast paremini sotti saada. Sa pead seisma ise ruumis, kus on kõik need mahutid, voolikud ja mõõdikud ning siis mõikad natukene, kuidas see kõik käib … Palju selgemalt saad aru, et õlle valmistamine on protsess, mis nõuab palju aega, jälgimist ja kannatust.
Üks toode valmib umbes kuu aega. „Homseks ei saa midagi tellida, kui see täna veel valmis ei ole. Õlu vajab oma aega ja oma tingimusi. Elav asi ju,“ ütleb Innar. „Kõike tuleb pidevalt jälgida ja monitoorida.“ Kui suurtes tööstustes saab osa protsesse väga täpselt standardiseerida, siis väikepruulikojas käivad paljud asjad tunnetuse järgi. Ka filtreid Purtse Pruulikojas ei ole. Filtriteks on gravitatsioon ja aeg.
Purtse Pruulikoja tulevikuplaanid on ägedad! Pruulikoja taha on juba ostetud vana talu ja varsti kolib Innari pere sinna elama. Kinnistul asub ka vana küün, mida juba kolast tühjaks tõstetakse, et seal peagi üritusi korraldama hakata. Terve suve jooksul on külalised oodatud nii tuurile pruulikotta kui Purtse Mekituppa, kus saab nii niisama õlut mekkida kui ka korraldada väiksemaid üritusi.
Uuri Purtse Pruulikoja kohta lähemalt nende kodulehelt – SIIT! Jälgi ka Purtse Instagrami ja Facebooki lehte.
Aidu Veeseikluskeskus
Olen ammu tahtnud Aidu karjääri avastama minna, sest piltidelt on näha, kui ebamaiselt ilus on see paik. Nüüd saabki see soov teoks. Aga Aidu pole enam see, mis ta oli varem – ta on veelgi parem! Nimelt on Aidusse vahepeal ehitatud veeseikluskeskus, kus saab teha kõike, mida hing ihaldab. Enne veesporti läheme korraks ajas tagasi.
Meid võtab kohapeal vastu Pille, kes räägib meile Aidu ajaloost. Kunagi oli selles paigas küla ja siin elas umbes 200 peret. Aga aastal 1974 otsustati, et võiks siia hoopis põlevkivikarjääri teha. 1974. aastal avatud Oktoobri karjäär kujunes suureks tööstusalaks, mille pindala oli umbes 34 ruutkilomeetrit. Ligi 40 aasta jooksul kaevandati siit välja 90 miljonit tonni põlevkivi. See on selline kogus, millest oleks saanud panna põlema miljon elektripirni 70 aastaks.
Põlevkivi asub umbes 15–17 meetri sügavusel maa sees – et seda kätte saada, tuleb lõhata paekivi ning alles seejärel jõutakse kihini, mis läheb edasi töötlemisele. Aastakümneid määraski Aidu näo tööstus. Masinad, kaevandamine ja karjääri süvenevad astangud lõid iseloomuliku maastiku, millest on nüüd saanud niivõrd eriline veespordikeskus.
2012. aastal põlevkivimaardla ammendus ja tekkis küsimus, mida teha paigaga, mille inimene on põhjalikult ümber kujundanud. Kuna hakati tegema rekultiveerimisplaani, tuli selle käigus idee, et võiks teha kõikidele nõuetele vastava sõudekanali. 2014. aastal, kui kaevandus tegevuse lõpetas ja pumbad välja lülitati, hakkasid karjääri kanalid täituma põhjaveega. Vett ei toodud siia juurde, vaid loodus võttis mahajäetud tööstusala vaikselt üle.
Praegu on Aidu karjääris kokku ligikaudu 30 kilomeetrit veeteid. Endisest karjäärist on saanud eriline veemaastik, mis sobib suurepäraselti veespordiks. Siia on rajatud Eesti esimene rahvusvahelistele nõuetele vastav sõudekanal, kus saab korraldada kõrgetasemelisi võistlusi ning mille areng on toonud tähelepanu mitte ainult Aidule, vaid kogu Eestile, sest see on Põhja-Euroopa ainuke kõikidele nõuetele vastav sõudekanal. Selle aasta sügisel jõuab Aidu sõudekanalile rahvusvaheline sõuderegatt Baltic Cup. Aidu jaoks on see oluline samm, sest see kinnitab keskuse võimet võõrustada rahvusvahelisi spordisündmusi.
Aidu Veeseikluskeskuse teenindushoone valmis 2023. aastal ning sinna ehitati kohtunike finišitorn ja sportlastele riietusruum ja saunad. Keskuse mõte ongi tuua inimesed vee äärde ja veele. Suvisel hooajal saab siin sõita wake-pargis, rentida SUP-laudu, kanuusid, kajakke ja vesijalgrattaid. Aidu pakub tegevusi ka neile, kes ei taha tingimata veele minna. Keskuse territooriumil on discgolf’i-rajad ja võimalus ka matkata, et avastada karjäärimaastikku, mille vaated erinevad harjumuspärasest Eesti looduspildist. Siin on olemas ka suurepärased võimalused suvepäevade, sünnipäevade, seminaride ja muude sündmuste korraldamiseks. Ka kalastajatele meeldib siin väga – haugi ja ahvenat leidub rohkesti.
Suvine Aidu kogub tuntust ka sündmuspaigana. 4. juulil toimub Aidu Fest, mis ühendab muusika ja spordi. Laval astub üles ansambel Radar koos originaalliikmetega ning Jaak Joala laule esitavad Ott Lepland, Uku Suviste ja Marten Kuningas. Päeva jooksul saab näha ka spordiprogrammi Aidu kanalil. Tänu õiglase ülemineku fondi toetusele külastajatelt tasu ei küsita.
Nüüd on aga meil aeg omal nahal Aidu võlud järele proovida. Teeme kõigepealt ühe mõnusa kanuutiiru. Hooaeg pole veel alanud, seega sõidame uhkes üksinduses – või pigem kaksinduses – mööda praktiliselt peegelsiledat ja täiesti läbipaistvat vett. See imeline loodus mõjub lausa maagiliselt, väga tahaks tulla siia tagasi ja veeta siin erinevaid vee- ja maategevusi tehes pikemalt aega.
Seekord on aega aga täpselt nii palju, et jõuan pärast kanuutamist proovida ära wake’imise. Olen oma reisidel erinevaid paadi taga libisemise – tihtipeale pigem lohisemise – viise proovinud, aga veelaua ja kaabliga oli mul esimene kord. Jube lahe oli! Tunnetus tuli ruttu ja oli väga lõbus. Karjääri vesi maitses ka väga hästi, nii et polnud lugu, et seda oma kõige suurejoonelisematel kukkumistel mõned head lonksud nii suu kui nina kaudu manustasin.
Uuri Aidu Veeseikluskeskuse kohta lähemalt SIIT! Jälgida tasub ka Aidu Instagrami ja Facebooki lehte.
Saka mõis
Võib ette kujutada, kui tühi on kõht pärast aktiivseid veeseiklusi. Selle täitmiseks sõidame nüüd Saka mõisasse, mille restoran sai äsja uue menüü. See tuleb ju ära proovida. Nii minu veis kui sõbranna part ongi imemaitsvad, nii et sööme ja ainult mõmiseme rahulolevalt.
Pärast imelist kõhutäit soovime muidugi tutvuda ka mõisaga. Meile teeb väga põneva ekskursiooni mõisa vanemadministraator Marge.
Saka mõis on aasta ringi avatud mõisakompleks, kuhu kuuluvad ajalooline härrastemaja, hotellimaja, Meretorn, spaa, restoran, seminariruumid, talveaed, tenniseväljak ning karavani- ja telkimisala. Ööbida saab nii mõisahoones, hotellimajas kui ka Meretornis, kus mõnest toast avaneb vaade merele ning ülemisel korrusel on ka terrass. Kogu kompleks pakub majutuskohti ligi 90 külalisele.
Saka mõisa ajalugu ulatub kaugele. Saka küla on mainitud juba 1241. aastal ning mõis kujunes välja 17. sajandil. Varasemate omanike seas olid šoti juurtega baltisakslased. Nõukogude ajal jäi piirkond kinnisesse piiritsooni ning mõis oli piirivalvurite kasutuses. Praegune omanik Tõnis Kaasik on mõisa põhjalikult taastanud – renoveerimise mastaabist annab vahest kõige parema ettekujutuse see, et piirivalvurite tualettruumist, kus olid lihtsalt augud maas, on nüüd saanud imeilus luksuslik seminariruum. Restorani kõrval galeriis on seintel pildid, milline see mõis oli, kui Tõnis Kaasik selle ostis – see on uskumatu, mis siin on tehtud …
Taastatud peahoone avati 2010. aastal ning varemetes seisnud hoonetest on saanud üks piirkonna tuntumaid puhkuse- ja sündmuspaiku. Härrastemaja sisekujundus on ajastutruu ja detailirohke. Pole küll säilinud mingeid fotosid kunagisest sisekujundustest, kuid kõik näeb välja täpselt nii, nagu oleks võinud toona olla. Tubades on kaunid kaminad, maitsekas mööbel ja ilusad vaated pargile või mere poole. Ringkäigul jäävad meelde mõisapreili ja mõisaproua tuba, esinduslikud saalid ning klaaspõrandaga galerii, kuhu astumiseks peab natuke ennast ületama. Erinevates ruumides leiab ka väga ilusaid fotosid mõisaomaniku perekonnast. Tõnis Kaasik on mõisast ka kaks väga huvitavat raamatut välja andnud – tasub lugeda, sest selle koha leidmise ja renoveerimise lugu on erakordne.
Puhkajate jaoks on oluline osa Saka mõisast väike ja hubane spaa, kõrval pakutakse ka hoolitsusi ja massaaži. Nädalalõppudel tullaksegi Sakasse sageli spaapaketiga, sest siin on olemas kõik tingimused täielikuks lõõgastumiseks.
Saka mõis sobib hästi ka pulmadeks. Härrastemaja ballisaal mahutab kuni 50 inimest, suuremate sündmuste jaoks on pargi keskele rajatud klaasseintega talveaed. Pulmi saab pidada ka mõisaesisel platsil ning vahel ongi kogu kompleks pulmakülaliste päralt. Saka mõisaga on seotud palju romantilisi lugusid: on paare, kes tulevad siia igal aastal pulmaaastapäeva tähistama.
Seminarideks pakub mõis eri suurusega ruume, toitlustust, majutust ja võimalust pärast tööpäeva spaas või looduses puhata. Suvel toimuvad Saka mõisas ka kontserdid ja eriüritused, näiteks 15. juulil esinenevad siin C-JAM & Mad Metallica lugudega.
Saka mõisa suur suurim tõmbenumber on asukoht. Meri, pankrannik ja park loovad keskkonna, kus saab rahulikult puhata, kuid samas on lähedal ka teised Ida-Virumaa vaatamisväärsused. Nii et Ida-Virumaad avastama minnes tasub kindlasti just seal peatuda.
Uuri Saka mõisa kohta lähemalt SIIT! Infot leiad ka mõisa Instagramist ja Facebooki lehelt.
Narva-Jõesuu
Ma ei suuda meenutada, kas ma olen Narva-Jõesuus varem käinud. Sõbrannal on sama lugu, ta ka ei mäleta. Kui kohale jõuame, tunnen Narva-Jõesuu kohe ära – mitte aga selles mõttes, et oleksin siin varem olnud, vaid hoopis selles, et see on nii minu koht. Männimets, meri, jõgi, imeilusad vanad majad – lihtsalt parim! Lisaks see, et poe ees pole autod pargitud sirgelt joonte vahele, nagu justkui peaks, vaid diagonaalis ja igatepidi viltu. Palju parem ju pärast välja sõita! Autod oleks nagu kukkunud suvalisse kohta ja see on väga ilus vaatepilt, teeb südame soojaks, sest tunnen sellise stiiliga kohe hingesugulust.
Kui jõuame Narva-Jõesuu Medical SPA hotelli parklasse, proovin sõbrannat ka viltu parkima sundida, aga ta ei saa hästi hakkama. Kuna hetkel harjutamise aega pole, jääb auto siiski sirgelt parkima ja meie kõnnime sama sirgelt hotelli, kus meid juba peagi ootavad hoolitsused. Kõige ägedam on see, et me ei tea, mida meiega tegema hakatakse. Retseptsioonist saame paberilehe, millelt loeme, et meid ootavad vesivoodi, päikeseline liivatuba ja lõõgastustuba. Tundub ideaalne! Ja ongi – mida veel vaja pärast pikka päeva kui korralikku massaaži (sest see vesivoodi ju masseerib!), lesimist infrapunapäikese käes ja lõpuks lõõgastust mugavatel toolidel, mis ka kergelt masseerivad. Kõrvade külge pannakse meile seal ka mingid asjad, mis tekitavad sügavat lõõgastust. Igatahes jääme mõlemad nendes toolides magama ja oleme pärast hoolitsusi taas nagu uued. Uuri Narva-Jõesuu Medical SPA kohta lähemalt SIIT! Heade pakkumiste leidmiseks tasub pilk peal hoida ka Facebooki lehel.
Selle energia pealt ongi nüüd õige aeg spaarestorani õhtusöögile minna, aga me ei oska üldse oodata, milline eksklusiivne elamus see veel on! Meile pakutakse privaatset õhtusööki restorani Kuurort tornis – see on privaatne 360-kraadise vaatega restoraniosa, kust näeb kogu Narva-Jõesuud ja muidugi ka merd. Ilm on imeline, nii et terrassile on kõik uksed avatud ja me tunneme end tõesti nagu kuninga kassid. Meid teenindab ülitore Anton, nii et saame kõvasti naerda ja nautida. Toidud viivad siin restoranis keele alla. Me sööme silmu, mereannirooga, parti ja muudki head-paremat – need toidud maitseks kindla peale ka päris kuninga kassidele. Pärast jalutame veel mere äärde päikeseloojangut imetlema ja nii see esimene reisipäev läbi saabki. Uni tuleb magus ja puhkame järgmiseks reisipäevaks täiesti välja.
JÄTKUB…
