Mäletan korda, kui plaanisime kolleegidega nädalalõpureisi Rooma. Lend tühistati veel kuu enne väljumist. Seekord me ei riskinud ega usaldanud oma puhkust enam taevaliikluse hoolde. Otsustasime avastada hoopis meie tagahoovi aardeid. Sihiks Ida-Virumaa, mille võiks vabalt ümber ristida Eesti seikluste pealinnaks. Kohe näitame teile, miks.
Kui Bolt pidas aasta eest Ida-Virumaal suvepäevi, sõidutas Tallink nad erikruiisiga Sillamäele. Meil seekord nii hästi ei lähe. Seikleme neljakesi, nii et meie väikesele tüdrukute pundile piisab autost rohkem kui küll. Ent roadtrip’i esimene sihtkoht on siiski sama – salastatud linn.
1. päev
Just sellist nime kannab Sillamäe muuseumi giidituur, mis meid kohaga lähemalt tuttavaks teeb. Kohale jõudes kostub ruuporist käsk vormistada endale pääsuluba. Näitlikustamaks, kui karm oli kord siinses salastatud linnas, kuhu pääses omal ajal vaid erilubadega. Tõepoolest – kui sotsiaalmeedia järgi on Sillamäe promenaad viimastel aastatel üks kuulsamaid pildistamiskohti, siis omal ajal, kui siia rajati salajane nõukogude tuumalinn, ei eksisteerinud kohta isegi pikka aega ENSV kaardil.
Kes tahab näha Instagramist kaugemale ja päriselt teada saada, mis siin salastatud linnas ajaloo jooksul kõik toimunud on – näiteks kas teadsite, et tegelikult pärinevad esimesed kirjalikud märkmed Sillamäe piirkonnast juba 1502. aastast ja et see oli omal ajal ka kuulus kuurortlinn –, peab seadma sammud muuseumisse. Justnagu ruuporist kõlanud tervitus, on ringkäik tänu interaktiivsusele otsast lõpuni ülimalt ehe.
„Siin on kõik kena ja meeldiv, aga mitte nii nagu meil Sillamäel,“ kirjutas üks tuntumaid Sillamäel suvitajaid, maailmakuulus füsioloog ja Nobeli preemia laureaat Ivan Pavlov ühes oma Itaaliast saadetud läkituses perele. Tunneme peagi samamoodi – tühja see Rooma! Ja kuigi tahaks ennastki Ivani kombel siia pikemaks sisse seada, on meil veel tänaseks plaan teha tutvust Narva linnaga.
Et kõhud on juba kaunis tühjad, hüppame läbi Narvas asuvast Astri keskusest ja sealsest Nobeli kohvikust, kus saab hea-paremaga toidetud nagu vanaema juures. Ja kuigi ühele naistepundile omaselt annaks kõik, et teha üks kiire tiir kaubanduskeskuses – saladuskatte all võin öelda, et kuuldavasti skoorib siit üle ootuste häid leide nii disainerbrändidelt kui ka vähetuntud poodidest –, siis juba ootabki giid, kes viib meid pisikesele jalutuskäigule mööda Narva linna. Näeme ära kõik kuulsamad maamärgid: Narva raekojast jõepromenaadini ning kindlusest ja Jaanilinnast Aleksandri kirikuni. Raekoja tuulelipp – ühel jalal seisev kurg, kel ripub jala otsas kivi – sümboliseerib valvsust. Kui kivi väsimuse korral maha kukuks, ärataks kolks ta üles. Eks samasugust valvsust on vaja ka piiripunktis, kui sinu kõrval on suur Venemaa. Jõepromenaadil võtab meid vastu kaheksapealine lõvipere. Skulptor Aivar Simsoni loodud kujudest üks meenutab näost kangesti naaberriigi presidenti Vladimir Putinit. Kuigi autori sõnul polnud see taotluslik, siis nagu giid salamisi ütleb, teatakse Aivari huumorisoont hästi. Viiekroonise vaateplatvormil seistes teeb muret ainult üks – see, et me ei jõudnud seilata jõelaev Carolinega Narva-Jõesuussse. Kuuldavasti annab selle pardal korraldada isegi tantsupidusid, nii et järgmine kord tuleme tagasi juba tantsusussides.
Lohutust ärajäänud meresõidule leiame Gruusia trahterist Mimino, mis asub Jõhvis. Ega me saa siis alla jääda riigipeadele, kes on kuuldavasti armastanud einestada just seal, kui Ida-Virumaale visiidile satuvad. Kuigi väljast ei pruugigi täpselt aru saada, mis kohaga tegu, on restoraniomanikud, kellest üks kusjuures pärit Kutaisi linnast Gruusias, teinud kõik endast oleneva – võtnud appi nii interjööri kui ka maitsed –, et sisse astudes tunneksid end päriselt Gruusiasse sattuvat. Ja muidugi plaanime meie einestada täpselt nii nagu Lõuna-Kaukaasia rahvas ise ehk laud olgu lookas – grusiinidele pole nimelt midagi solvavamat sellest, kui toit peaks otsa lõppema – ning ka hinkaale sööme näppude vahelt, et ükski tilgake imemaitsvast leemetäidisest raisku ei läheks. Peen praktika, milles grusiinid peavad end lausa nii vilunuks, et nimetavad end maailma parimateks suudlejateks. Ja muidugi ei puudu laualt kuulus tarhun, hatšapuri ega šašlõkk!
Kuna hommikul ootab meid Kiviõli seikluskeskus, seame end õhtuks sisse lähedal asuvas Rosi puhkemajas, kuhu mahuks meid nelja asemel majutuma ka neliteist. Peo või seminari annaks siin korraldada vist isegi 20le. Ja kuigi jalad on linnatuuridest üpris väsinud, võtame kohast maksimumi ehk laseme soojaks kütta nii klassikalise sauna kui ka tünnisauna. Võrkpalliplats, grillimisvõimalused, kettagolfi korv ja suvitajaid ootavad lamamistoolid tekitavad muidugi tunde, et siia pidanuks end sisse seadma nädalaks.
2. päev
Hommikusöögiks adrenaliin!
Ehk kõik, kes arvavad, et Kiviõli seikluskeskusse on asja ainult talvesõpradel, eksivad. Siin asub üks Eesti pikimaid zipline- ehk trossilaskumisi, kust kohe äratuseks kordamööda alla vihiseme. Kuuldes, et kiirus ulatub isegi 80 km/h, võtab hirm jalad sedavõrd värisema, et mäest alla tulles naerab vastu võttev instruktorgi minu võbisevaid sääri. Nii argpükslik mina kui ka julgemad adrenaliinihundid tunneme aga tagasi maapinnale jõudnuna sedasama – tahaks minna kohe teisele ringile.
Ent pole aega, sest avastamist on keskuses veelgi. Näiteks saame end proovile panna nii ekskavaatorimängul kui ka võistkondlikul paadisõidul. Oleks meid ainult veidi rohkem, et hasart kestaks kauem. Tõdeme, et ei jää muud üle kui kogu tiimiga tagasi tulla, sest meeskonnatööd lihvivaid tegevusi on siin veel: seikluslikest mängudest suvise tuubirajani ja kõrgseiklusrajast mägiautodeni.
Adrenaliin lakke aetud, on õige aeg end „maandada“ Eesti Kaevandusmuuseumis. Veel enne, kui meid päris maa alla kaevanduskäikudesse lastakse, ootab ees karjäärisafari. Seal ta seisabki – adrenaliinisõiduteks ümberehitatud kastiauto, millesse mahub korraga kuni 19 inimest ja mis viib meid avastama Aidu karjääri ja sealseid lugusid.
Kitsastel looklevatel radadel kihutades on mitu korda tunne, et kohe vuhiseme selg ees mäest alla, ent muretsemiseks pole põhjust – Imre tunneb siinseid radu nagu oma viit sõrme ja närvikõdi selle sõidu just lahedaks teebki. Kes tahab adrenaliinirännakust osa saada, pöördub Adrenaatori poole, kes muuhulgas korraldab seiklusmatku ka Aidu karjääri türkiissinise vee peal. Nähes pilte 19 inimest mahutavatest kaatritest, oleme muidugi kurvad, et meil ilmaga ei vedanud. Ent jälle üks tegevus meie järgmisse seiklusse – kuna nii kastiautosid kui ka kaatreid on rohkem kui üks, saab seiklusmatkale minna ka ligi 40pealise tiimiga.
Kaevanduse maapealsed „tagajärjed“ nähtud, ootab giid Jüri, kes viib meid nüüd juba maa alla kaevuri kiirkursusele. Kiiver peas, jope selga tõmmatud, ootab ees toekas kaevurilõuna. Naerame, et kui mehed sedavõrd hästi süüa said, võinuks siin „pruuni kulda“ kaevandada küll. Nii nagu kõik siinsed giidid, on ka Jüri endine kaevur, kes tunneb iga masina, vahekäigu ja nurgataguse hingeelu. Ta oskab vastata meie rumalaimatele küsimustele – näiteks kuidas kaevurid tualetis käisid – ja rääkida kõiksugu tõestisündinud pajatusi. Näiteks olla omal ajal teatest, kuidas „Täna kaevanduses Uppus Mati ja Suri Endel“, läinud liikvele kuulujutt, et kaks kaevurit leidsid õnnetul kombel oma otsa. Tegelikult kandsid mehed lihtsalt selliseid lõbusaid, mitmeti tõlgendatavaid nimesid. Arvestades, et siintsamast muuseumist leiab ka ühe ägedaima konverentsisaali, mis asub rikastusvabrikus ja kus kohvilaud serveeritakse otse konveierlindile, jääb üle vaid loota, et mõni järgmine ettevõtte suurüritus toimub just siin. Mõelda vaid – kõigepealt ragistad ise üleval ajusid ja seejärel saad uudistada, kuidas ikkagi siin maa all see ragistamistöö käis.
Foto: Hetkeline
Foto: Matti Kämärä
Et kaevanduse tänapäevastest võludest maksimum võtta, paneme end proovile muidugi ka Alutaguse Matkaklubi korraldatavas mägironimises, mida saame kogeda siinsamas kaevandusmuuseumi territooriumil aheraine mägedel. Saame katsetada nii mäkketõusmist kui ka laskumist ja kuigi jääme teel tippu lausvihma kätte, lisab see kogemusele ainult vürtsi. Eks mäestikes tulebki olla valmis kõigiks ilmataadi kapriissusteks ja kui õppustel on raske, ei jää loodetavasti pärislahingutes vallutamata ükski tipp. Õnneks jagub tegevusi ka järgmisteks külastuskäikudeks, sest kuuldavasti leiab Alutaguse Matkaklubi korraldatavast lõpmata palju valikut nii suurematele kui ka väiksematele kollektiividele – alustades kõnnikoosolekutest Ida-Viru eriilmelistes paikades ning lõpedades kastironimise või tõuksimatkadega Peipsi rannakülades või pankrannikul.
Oma päeva lõpetame Iisaku muuseumis. Siin saab avastada vadjalaste elu Alutaguse suurte soode ja metsade vahel, tutvuda nende toidukultuuriga ja kohaliku pakutrükiga, saab osa võtta kolhoosipeost, laternamatkadest ja isegi pilkases pimeduses toimuvatest vaimujuttudest. Samuti korraldatakse töökollektiividele lõbusaid käsitöötube. Meie paneme end näiteks proovile kangaskotile maalimises. Ja kuigi osa meist hoiab pintslit käes esimest korda pärast algklasside kunstitundi, tunneb igaüks meist suurt saavutusrõõmu, kui oma valmis meistriteosed lõpuks ritta sätime.
Õhtuks sõidame muidugi Peipsi äärde Kauksi randa, mida võib pidada vaieldamatult maakonna armastatuimaks suvituskohaks ja seda juba aastakümneid. Veel enne, kui end Kauksi puhkekülas sisse seame, peatume õhtusöögiks Kauksi Rannahoones, kus toimetab Catering Kene. Kohe rannahoones asuvasse pererestorani panustatakse isegi kaugelt maakera kuklapoolelt – nimelt valmivad siinsed tšillikastmed ühe perepoja käe läbi Austraalias. Õrnalt tšilline särts kanakoibade kõrval on just see suvine puudutus, millest olime Eesti suve käes lõdisedes unistanud. Kirsiks tordil on aknast avanev miljonivaade otse Peipsi järvele.
Ent ilmajumal on viimaks halastanud ja kui end pärast kosutavat õhtusööki Kauksi puhkeküla rannamajas lebosse sätime, saame seda teha kõige lummavama päikeseloojangu saatel.
Kuigi oleme valinud ööbida uues rannamajas, saame ruttu aru, et hoopis nostalgilisem olnuks peatuda kämpingumajas, kus viimati peatusin kuuendas klassis. Perenaine Piia ütleb, et kliendid paluvad sedasama: „Lubage, et te ei tee euroremonti. Meile meeldib vaadata neidsamu aknaid ja mööblit, mida mäletame lapsepõlvest.“ Jah, tõepoolest. Siin annaks korraldada eriti nostalgiahõngulised suvepäevad.
Ilm meid täna õhtul enam vette ei meelita. Ent Piia jaoks poleks see praegu mingi probleem. Kuna Kauksi rannas enam ametlikku rannavalvet ei ole, on just puhkeküla võtnud Peipsi veetemperatuuri mõõtmise ja edastamise enda peale. Nii et sealne pererahvas on tõesti hindamatu abivägi nii kohalikele kui ka kaugemalt saabujatele.
3. päev
Hommikul peamaja söögisaalis einestades saame sellise retrokogemuse, et üks meist surfab nüüd internetis vabu kuupäevi, millal pojaga Ida-Virumaale seiklema tulla. Avastades tagasi Alutagusele jõudes, et Kenest kaasa ostetud trühvlimajonees ununeb puhkemaja külmikusse, saab plaan sellest muidugi ainult hoogu juurde.
Kuldaväärt kraamile järele minna enam ei jõuaks, sest oleme saabunud Alutaguse tervisespordikeskusse. Kuigi siin asub ka näiteks Eesti üks keerukamaid kettagolfi radu ja valgustatud rullitamisrada, suundume meie elektriliste fatbike’idega kiirele loodusmatkale. Asub siin ümbruses ju koguni 40 väiksemat ja suuremat järve, millest ilusamaid nüüd spordikeskuse juhi Timo juhendamisel otsima asume. Imekaunid vaated ja seiklusrõõm koostöös ratta paksude rehvidega tagavad selle, et matka lõpuks seljatab üks meist ka oma kunagistest kukkumistest tingitud rattasõidutrauma.
Foto: Sven Zacek
Ilmselt teab enamik siinsetest võimalustest tänu viimasele Tartu maratonile. Meile mõjuvad rajad aga sedavõrd inspireerivalt, et hakkame planeerima hoopis oma vimkaga maratoni. Arutelu kogub hoogu, ent meid ootab Toila Oru park. Viimati, kui seal käisin, võisin sealset suursugust lossi ainult vaimusilmas ette kujutada. Nüüd antakse meile ette virtuaalreaalsusprillid, millega näeme uhket ehitist nii päikestõusul kui ka -loojangul, saame piiluda nii suurde söögisaali ja keldrikorrusele kui ka tellida baarist Kristallkümmelit. VR History pakutav kogemus „VR Toila 1938“ on nii ehe, et kuigi õues jälle kallab, petab pilt prillides meid ära ja tunneme kõik, justkui paitaks päike päriselt meie põski. Küll on meie mõttejõud ikka võimas!
Seda valusam on tagasi reaalsusesse tulla. Õnneks ootab meid Toila Mereresto, mis osutub üheks reisi suurimaks üllatajaks. „Kas te panite ainult mulle rohkem?“ küsib meie seltskonna suurim kalamarjagurmaan Mairi hämmeldunult, kui vaatab, millise helde käega on talle kümne euro eest taldrikule kalamarja pandud. Selgub, et reegel „kalamarjaga ei koonerda“ kehtib siin siiski kõigile, mitte ainult väljavalitutele. Iga viimne kui toit, mis taldrikule jõuab, on serveeritud imetabaselt ja maitseb veel jumalikumalt. Seega: kes arvab, et elamuslikku restoranikogemust saab Eestis ainult pealinnast, sel tasub Ida-Virumaa kahtlemata oma reisiplaanidesse lisada.
Meie väljasõidu lõpetab Toila Spa Hotell, kus lisaks veerõõmudele saab end proovile panna näiteks minigolfis ja – olgem nüüd tähelepanelikud, kõik keraamikahullusega nakatunud – savitoas. Lisaks klassikalistele koolitusruumidele on võimalik rentida oma seltskonnale välja ka suur võimlemissaal, mis sobib näiteks joogatundideks ja treeninguteks. Kui meie seekordse reisi põhifookus oli seiklustel, siis miks mitte järgmine kord keskenduda vaimsetele praktikatele.
Ent ka selle reisi loeme lõppenuks zen-meeleoluga, sest meid ootab wellness-keskus Orhidee, kust leiame lõpuks üles ka oma kaua igatsetud reisikaaslase – päikese. Olgugi et kunstlik, võtame ta suurima heameelega vastu. Kuna saunasid on wellness-keskuse ja termide peale kokku nii palju, kaob aeg märkamatult ja õhtusöök tuleb meelde alles siis, kui spaa end vaikselt sulgema hakkab. Pole probleemi – anname läbi spaabaari tellimuse Mio Maresse sisse ja selleks ajaks, kui kümblemise lõpetame, saame juba alt restoranist oma burgerid-vräpid tuppa kaasa haarata. Koguneme tubadesse ja laseme õhtusel patueinel hea maitsta. Me kõik teame, et toit maitseb paremini looduses… aga ka siis, kui saad seda sisse ahmida mugavalt hommikumantlis.
Kalorite pärast pole mõtet üleliia muretseda, sest lisaks õhtusele saunale on meie ootused hommikusel kellakaheksasel krüosauna seansil. Ma ei tea, mida teeb 140kraadine külm õhk nende üleliigsete kaloritega. Küll on kindel, et muremõtted viib peast ja üles äratab ka.
Aeg on koju minna, aga saadud energialaeng on viimane taganttõuge Marjule, et oma järgmist Ida-Viru seiklust broneerima hakata.
Ja meie teised… me tuleme ka tagasi. Aga siis juba suurema seltskonnaga, et kõigist meeskondlikest seiklustest ka maksimum võtta.
Inspiratsiooni Ida-Virumaa avastamiseks ja tiimiüritusteks leiab: www.idaviru.ee
