Delfi originaalartikkel REISIGALERII | Ida-Virumaa peidab endas erakordseid seiklusi ja täismahus pildigalerii nähtav SIIN.
Kui põline pealinlane või mõnes muus linnas resideeruv eestlane mõtleb Ida-Virumaa vaatamisväärsuste peale, turgatab ilmselt esimesena pähe Narva linnus, võib-olla ka Narvas asuv Kreenholmi manufaktuur ning see on suures pildis kõik. Hiljuti kogetu annab Ida-Virumaale aga hoopis uue mõõtme ja kinnitab väga elavalt – Ida-Viru on täielik seiklusmaa, kus jagub põnevust, silmailu ja kogemusi, mis jäävad meelde terveks eluks!
Meie reis Eesti idapoolseimasse kantsi sai alguse Tallinnast suve siiani tugevaima äikesevihmaga. Kui ootusärevus ja elevus veel enne piisavalt kõrgel polnud, siis sõitmine mööda Peterburi maanteed, kuhu katkematute vihmavalangute näol justkui terve Niagara juga oleks peale langenud, viitas juba enne linnapiiridest väljumist eesootavale seiklusrohkele reisile.
Siiski otsustas ilmataat ühel hetkel kraanid kinni keerata, mis oli väga tervitatav ja tuli kasuks, et enne hilisõhtut kohale jõuda. Meie esimene sihtpunkt – Karukella Puhkemaja – juba ootas.
Karukella Puhkemaja
Mööda lagedaid niite ja Viru lavamaa metsi kulgevat maanteed jõudsime Lüganuse alevikku, kus pealtnäha miskit suursugust lossi küll olla ei tohiks. Vastab tõele, sest lossi me ei jõudnudki, aga tagantjärele võib öelda, et lossiga samaväärselt võiks Karukella Puhkemaja hinnata küll. Green Key ökomärgisega pärjatud puhkemaja juures võtsid meid vastu kohalik pererahvas Terje ja Jaanus, kellest kiirgas külalislahkust ning tegusa pealehakkamise valmidust. Seda kinnitas ka nende viis meid vastu võtta – äsja Itaaliast saabununa olid võõrustajad valmistanud meile isetehtud taignast imemaitsvad pitsad!
Kohaliku pererahvaga suheldes saime teada, et Karukella Puhkemaja ei ole lihtsalt üks puhkemaja looduskaunis kohas, vaid maja ehitamisele, sise- ja väliskujundusele ning kogu piirkonna arendamisele on koha omanikud pannud väga suurt rõhku. Ning tuleb tõdeda, et kogu see töö ja pingutus on juba hoovile jõudes igale külalisele silmaga näha. Karamellpruuni välisfassaadiga puitmaja koos selle kõrvale loodud ruumika katusealuse ja grillipaigaga moodustavad õdusa sümbioosi ning tekitavad juba enne majja sisse astumist tõelise kodutunde.
Majja sisenedes jäid kõlama meie „ohood“ ja „vaud“, sest vaadata oli nii mõndagi. Kõrgkvaliteediline puitparkett, maitsekas puidu, kivi ja tapeedi kombineerimine siseseintel ning avarad ruumid olid piisavad põhjused vau-efekti tekkimiseks. Esimesel korrusel olev täisvarustuses avatud köök koos söögisaali ja elutoaga on loogiliselt planeeritud, teisel korrusel ootavad külalisi aga viis (!) armsat magamistuba. Meie reisisime küll kahekesi, kuid vaimusilmas kujutan ette, kuidas kogu suguvõsa ja sõpruskond siia mugavalt ära mahuks…
Kõik puhkemaja pakutavad mugavused – alates palsamiäädikast köögis kuni imikuvooditeni magamistubades, suurest päikesevõtuterrassist kuni „Monopoli“ kaartide ja teiste lauamängudeni välja – täitsid meie tagasihoidlikud soovid ja kindlasti täidavad ka nõudlikumate reisijate omad. Kirsiks tordil oli vahest kõige luksuslikumgi mugavus – suur aknaga Soome saun ja soojendusega kümblustünn, kuhu sai mugavalt otse duširuumist maja küljeterrassi kaudu. Proovisime nii sauna kui ka kuumaveebasseini ära ja nagu arvatagi võib – jäime kogemusega rohkem kui rahule!
Aidu Veeseikluskeskus
Hommikusöök Karukellas söödud ja puhkemajaga hüvasti jäetud, asusime teele Aidu karjääri suunas. Tegemist on paigaga, kus 40 aastat kaevandati meile toasooja pakkuvat põlevkivi, kuid varude ammendumisel 2012. aastal otsustati kilomeetritepikkused maasüvendid täita veega. See võimaldas rajada karjäärialale Eesti esimese rahvusvahelistele nõuetele vastava sõudekanali ja luua Aidu Veeseikluskeskuse, millest viimane meid nüüd vastu võttiski.
Kohapeale jõudmine oli küll pisut vaevaline, sest karjääris paiknevad kruusateed on kunagise kaevandustegevuse tõttu üpris auklikud ja autoga kiiret liikumist ei soosi, kuid kohale jõudes avanev vaatepilt korvas selle väikese ajalise lisakulu. Üle karjääri kallaste ja taamal paiknevate metsade avanevad hunnitud vaated, millesarnaseid Eestis on raske leida.
Ent milleks ainult vaadata, kui saab ka tegutseda: kuulasime ära instruktori selgitused, panime selga veel kasutatavad vestid ning asusime Aidu kanalites kanuumatkale!
Läbisime kanuuga Aidu põhikanali ja keerasime nurga taha kõrvalkanalisse, kus aerutasime pikalt otse, vaadeldes mõlemal pool laiuvaid kruusa- ja liivamägesid. Sõudsime kaldale, vedasime kanuu jalgsi üle väikese maalapi uuesti vette ja matkasime tagasi veespordikeskuse peahoone juurde. Väga ergastav sportlik retk, mille lõpus oli tunne, nagu olekski nüüd Aidu karjääri kanuuga läbi sõitnud. Hiljem kaardi pealt vaadates selgus muidugi tõsiasi, et meie marsruut läbis heal juhul vaid ühe kolmandiku kogu Aidu karjääris paiknevatest kanalitest. Seega tasub kindlasti kunagi tagasi minna, et ilmatul maa-alal paiknevate kanalitega veelgi lähemalt tutvuda.
Suvitajatel, veespordiharrastajatel ja teistel huvilistel avaneb võimalus seda teha juba õige pea, kui selle aasta juulis Aidu Veeseikluskeskus külastajatele oma uksed avab. Kui juba praegu on karjääri ühte soppi rajatud põnev Wakepark, siis alates juulist saavad inimesed teha karjääris koos matkajuhiga paadi- ja kiirpaadisõite, kanuumatku, külastada paadiga veepealset sauna ning rentida omal käel kasutamiseks erinevaid veespordivahendeid. Samuti pakub Aidu Veeseikluskeskus võimaluse rentida peahoones asuvaid ruume ühisüritusteks seltskondadele ja töökollektiividele. Kusjuures eriti magus on peahoone tornis asuv ühisviibimisruum, kust avaneb suurepärane vaade kogu ümbruskonnale.
Eesti Kaevandusmuuseum
Pärast kanuuretke endises kaevanduses jätkasime kaevanduse lainel ja istusime autosse, et võtta suund vaid 15-minutilise sõidu kaugusel asuvasse kaevandusmuuseumisse. Tõele au andes olin ma kaevandusmuuseumis korra varem juba käinud, kuid toona olin noorem ja kindlasti ei kuulanud ma eriti suure huviga siis giidi juttu. Seekord oli asi aga teisiti. Maa alla ja seal olevatesse tunnelitesse ja käikudesse juhatas meid endine kaevur Jüri, kes kaevandusmuuseumi retkejuhina jutustab külastajatele entusiastlikult lugusid nii enda kui ka kogu piirkonna kaevanduse ajaloost.
Need lood koos mitmete masinate käivitamise ja isegi maa-alusel raudteel sõitmisega olid väga huvitavad. Näiteks jäi meelde põnev fakt, et põlevkiviõli kasutati esimest korda meie mail 1870. aastail viinavabriku kütmiseks, enne kui sellega teisi hooneid kütma hakati. Samuti näitas Jüri külastajatele, millisel kõrgusel on kaevanduse käiguseintel kõige viljakam põlevkivi, ning selgitas, kuidas toimusid maa all tunnelite uuristamiseks vajalikud õhkamised.
Meie lõuna eest hoolitses tol päeval samuti kaevandusmuuseum. Pärast ekskursiooni oli külastajatel võimalus einestada maa all spetsiaalses söömiseks loodud ruumis, millesarnases elukutselised kaevurid seda igapäevaselt teevad. Söögiks oli ehtne kaevurite toit – tummine lihasupp koos peenleivaga.
Puhkehetk Kohtla-Järvel
Tagasi maa peale tulles leidsime hetke, et hinge tõmmata ja uuteks seiklusteks valmistuda. Esimest korda meie reisi jooksul oli päike end korralikumalt esitlemas ja kaevandusmuuseumi esises aias oli juba täitsa soe ringi uudistada ning muuseumi eksponaatidega tutvuda.
Siiski oli meil veel mitmesse kohta vaja sel päeval jõuda, mistõttu panime oma Peugeot 3008-le hääled sisse ja asusime teele. Õigemini, lülitasime meie šefi välimusega pistikhübriidi mootori tööle, aga erilist häält see küll ei teinud. Seetõttu oli sellega väga mugav sujuvalt kruiisida Ida-Virumaa erinevate valdade vahel ning nautida põldudele ja aasadele avanevaid vaateid. Kusjuures ette rutates võin öelda, et pärast täispaagiga Tallinnast lahkumist ei pidanud me autot oma üle 500-kilomeetrise reisi jooksul kordagi tankima!
Kõigepealt põikasime Kohtla-Järvele, et võtta poest mõni vahepala ja varuda igaks juhuks vihmakeebid, kui peaks uuesti sajule pöörduma. Valisime kohaliku Selveri, mis üllatas oma suure tootevaliku, loogilise planeeringu ja sõbraliku kassapidajaga, kes naeratas ning valdas ka soravat eesti keelt. Istusime uuesti autosse ja asusime teele Mäetagusele, kus ootas meid tõeline sportlik elamus – kettagolf koos Eesti Discgolfi Liidu presidendi Timo Juursalu endaga.
Disc golf Mäetagusel
Kuigi meie päevakava nägi ette koos täieliku asjatundjaga kettagolfi harjutamist, siis tegelikult ei ole see üldse tarvilik, et Mäetaguse radadel mängimist nautida. Mängijatele on loodud viis erineva raskusastmega rada, millele kõigile omistatud ka vahvad nimed – alates algajatele sobilikust üheksa korviga Mõmmi rajast kuni edasijõudnutele mõeldud 18 korviga Kuningliku Karu rajani. Kusjuures kõik rajad on nimetatud meie neljakäpalise metsavalitseja järgi – kohalikud olla kunagi ammu näinud praeguste kettagolfiradade territooriumil karu ringi tammumas, millest kannustatuna otsustas radade looja Timo neile just karu järgi nimed panna.
Lisaks loomingulistele rajanimedele on teisigi põhjuseid, miks Mäetaguse piirkonda ketast lennutama tulla. Peaasjalikult selle paiga vaikus, maaliline maastik ja mitmekülgsed rajad, kus saab nii esimesi viskeid katsetada kui ka asjatundlikumatel harrastajatel võistelda. Tänavused Eesti meistrivõistlused toimuvad samuti just Alutaguse ja Mäetaguse kettagolfiparkides 3.–6. juulini.
Lisaks nendele kahele pargile on piirkonnas näiteks ka Iisaku Lendorava rada, Kiikla harrastajate rada ning Kuremäe ja Tudulinna algajasõbralikud rajad. Seega tuleb nõustuda reisil kuuldud väitega, et Ida-Virumaa on justkui disc golf’i harrastajate Meka, kus tuleb ära käia ja rajad oma käega läbi mängida.
Von ROSEN spa ja hotell
Edasi suundusime vaid kiviviske kaugusel asuvasse von ROSEN spa mõisahotelli. Tegemist on Mäetaguse ajaloolise mõisakompleksi ühe osaga, mis asub väärika mõisahäärberi kõrval ja on kujundatud moodsaks, ent hubaseks lõõgastumist pakkuvaks majutus- ja spaapaigaks. Von ROSEN spa sobib peatumispaigaks just neile, kes väärtustavad mahedates toonides mõisaehedat interjööri, armastavad pikki jalutuskäike mõisapargis ning naudivad kõigi mugavustega spaavõimalusi.
Just spaaosa tasub eraldi rõhutada, sest see on von ROSEN-is muljetavaldav. Soojas supelmajas ootavad külalisi 25-meetrine kahe ujumisrajaga bassein, massaažibassein, mullivann ja aurusaun, lisaks on eraldi Soome saunad meestele ja naistele duširuumides. Eraldi on kompleksis ka „tagatuba“ ehk saunaala, mis sisaldab endas avarat ja valgusküllast mullivanniga aatriumi, 60-kraadist sanaariumi, soolasauna, aroomisauna ja troopilise vihmaga sauna. Viimane neist on eriti põnev ja eksootiline kogemus, kus soovitan end valmis panna tõelise troopikavihma kogemiseks!
Õhtustasime tol päeval samuti von ROSEN-is, täpsemalt hotelli maitseküllases restoranis. Peale maitsvate toitude väärib kindlasti tellimist ka sealne majakokteil, mis lisaks maitsemeelte hellitamisele pakub oma heleroosa värvuse ja looduslike kaunistustega ka silmailu.
Vasknarva jõeseiklus Alutaguse Matkaklubiga
Uus päev, uued plaanid. Seekord midagi sellist, mida kumbki meist polnud varem teinud. Retk sinna, kus lõppeb maa, algab vesi ja teisel pool laiub naaberriik, mille nime nimetada pole paslik. Ehk teiste sõnadega: ajasime oma auto liikuma ja võtsime ette teekonna Vasknarva, kus oli plaanis raftimatk piki riigipiiri Narva jõel. Tõotas tulla… huvitav.
Omaette kogemus oli juba teekond Vasknarva sadamani. Kuna lugejale ei pruugi see kohanimi midagi öelda, siis selgituseks, et Vasknarva on Eesti kõige idapoolsem punkt Peipsi järve põhjakaldal, kuhu keskmaalt suundub vaid üks suuremat sorti maantee. Vasknarvale lähenedes umbes 20 kilomeetri raadiuses aga sisuliselt igasugune asustus puudub, mispärast ei olnud kogu selle aja maanteel sõites ka levi. Ent seda polnud otseselt tarviski, sest haljendavad metsatukad oma nooremate ja vanemate, madalamate ja kõrgemate mändidega pakkusid oma roheluse ning vahelduvusega mõnusaid vaateid, millest piisas tegevuseks küll.
Kohale jõudes kohtusime oma retke korraldaja ja Alutaguse Matkaklubi inimestega, kellega koos vedasime oma kummiparve vette ja asusime teele. Selguse huvides tasub mainida, et meie nimed olid eelnevalt piiripunkti edastatud ja meie käik jõele registreeritud, et ebameeldivaid sekeldusi vältida. Selline protseduur viiakse eelnevalt läbi kõikide Narva jõele suunduvate matkajatega, et tagada turvalisus ja ohutus.
Kuigi meie läksime seiklema kummipaadiga, siis Alutaguse Matkaklubi pakub tegelikult veel mitmeid tüüpi matku – piirkonnas on võimalik minna jalgsimatkale, rattamatkale ja isegi eraldi loodusvaatlus- ning korilusmatkale, et avastada lähemalt Alutaguse rahvuspargi ja selle ümbritsevat loodust.
Tulles tagasi meie matka juurde, siis jõe peal oli väga rahulik, kuid samas põnev. Oma parvega vaikselt allavoolu sõudes saime seltskonnaga mõnusalt juttu ajada, kaldaid vaadata ja isegi õhus tiirlevaid linde määrata. Tõsi, linnuliikide määramisega tegelesid rohkem matkaklubi inimesed, meie olime pigem nagu põhikooliõpilased loodusõpetuse tunnis. Nägime põnevaid hallhaigureid, iseloomuliku ragistava lauluhäälega rästas-roolinde ja isegi kotkast.
Ühel hetkel keerasime peajõelt kõrvale, unikaalsele vanajõgede ja lopsakate luhaniitudega küllatud maastikule, mida nimetatakse struugaks. Seal töötasime lõpus oma mõladega päris tempokalt, et maabuda keskpäeva paiku Jaamakülas – vaikses maakülakeses paar kilomeetrit peajõest sisemaa pool. Oma kitsaste tänavate, arvukate suvilate ja paari muru niitva kohalikuga jättis see koht väga sümpaatse ja mõnusa mulje. Kindlasti oleks võinud seal kauemgi linnakärast ja igasugusest sotsiaalsest elust puhata, ent meil oli aeg edasi liikuda.
Gruusia trahter Mimino Jõhvis
Edasi sõitsime Ida-Viru maakonna keskusesse Jõhvi, et pärast veematka pisut kõhtu täita. Selle murega aitas meid kohalik Gruusia trahter Mimino, mis on linnas väga hinnatud toidukoht. Seda, miks tegu on hinnatud söögikohaga, näitas ehk seegi, et samal ajal oli selle koha suur söögisaal broneeritud kohaliku kooli õpetajatele, kes olid sinna tulnud õppeaasta lõppu tähistama. Veelgi enam tõestas Mimino oma kvaliteeti aga loomulikult põnevate ja maitsvate roogadega.
Suvise eripakkumisena menüüs olnud Daparuli ehk pajaroog kartuli, hakkliha ja juustukattega läks alla hetkega. Lisaks on külastajatele kõhutäitmiseks ja maitsemeelte turgutamiseks menüüs erinevad šašlõkivalikud ja pearoa kõrvale saab tellida hammustamiseks Gruusia rahvusleiba hatšapuri. Sõbralik ja suhtlusaldis teenindaja soovitas tellida eraldi Imereti juustuga hatšapuri, mida mina nüüd selles artiklis omakorda edasi soovitan – ilmselt parim saialine toode, mida mina oma elus olen saanud!
VR Toila 1938 Oru pargis
Seejärel sõitsime edasi põhja poole, täpsemalt Toilasse, et külastada sealset VR-atraktsiooni Toila Oru pargis. Miks on just sinna loodud virtuaalreaalsusel põhinev atraktsioon? Ikka seetõttu, et seal asuv majesteetlik loss, kus enne sõja algust elas Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts, pommitati teises maailmasõjas pilbasteks ja füüsilis-reaalselt seda vaadata ega külastada pole võimalik. Küll on seda võimalik teha aga virtuaalreaalselt ja tulemus on hämmastavalt realistlik ning pisinüanssideni ehe retk pea sada aastat ajas tagasi!
Virtuaalreaalsuse prillidega kogetavat on üsna keeruline sõnades edasi anda, aga kui sa soovid viia oma kuulmis- ja nägemismeele ning osa tajuseisundist 1938. aasta Toila Oru parki, siis täpselt seda sa VR Toila 1938 abiga teha saad. Naudi lossi interjöörivaateid, floristide unelmana näivat lossi iluaeda ja loomulikult lossi rõdult avanevaid lummavaid miljonivaateid Pühajõe orule ning silmapiirini laiuvale Soome lahele.
Saime kogeda ka äsja avatud virtuaalreaalse ajarännaku kolmandat osa, kus külastajal on võimalik lossis ringi liikuda, uksi avada ja ajastutruust joogibaarist vaid pilgu abil oma lemmikjooki tellida. Väga põnev kogemus, mis juba ainuüksi on piisav põhjus, et sinnakanti sattudes Toilast ja VR History muuseum-atraktsioonist läbi põigata.
Sinimägede muuseum
Kui juba ajaloos tuhnimas olime, siis milleks piirduda vaid ühe paiga ja objekti tundma õppimisega. Sõitsime edasi Sinimägede muuseumisse, kus meid võttis giidina vastu südamlik ja sisuka jutuga proua. Saime teada, et ta on terve elu Ida-Virumaal elanud, mistõttu tundis ta kohalikku ajalugu ja olustikku nagu oma viit sõrme ning mõjus väga siiralt.
Kuigi väljas oli jälle hakanud pussnuge sadama, ei vähendanud see karvavõrdki meie külastuskogemuse kvaliteeti. Muuseumiaias stendide vaatamise asemel saime kogeda giidi personaalset tähelepanu ja temaga juttu puhuda muuseumiaidas, kus kauges minevikus toimunud sündmustest parema visuaalse ettekujutuse tekkimiseks oli võimalik vaadelda ja katsuda erinevaid mundreid, relvi, sõdurite isiklikke esemeid, sõjaaegseid fotosid, vaenupoolte propagandaplakateid ja vanu sigaripakke. Samuti olid imetlemiseks välja pandud ka näiteks Vaivara kihelkonna rahvariided, saalinurgas asetses aga isegi üks võimas sõjaaja lennuk.
Kogu muuseum ja sealne õhustik mõjusid väga ehedalt ja asjaolu, et meie giidil oma meenutuste jagamine ja kunagise Ida-Viru eluolu kirjeldamine ka silmanurka vaevumärgatava pisara kiskusid, lasi temast kiirgavatel emotsioonidel tungida meiegi sügavaimatesse hingesoppidesse.
Medical Spa hotell Narva-Jõesuus
Päev hakkas õhtusse veerema, mistõttu oli aeg liikuda meie ööbimispaika, milleks seekord oli Medical Spa hotell Narva-Jõesuus. Piisavalt esinduslikus, kuid siiski hubase olemisega hotellis võttis meid vastu väga lahke personal ja tutvustas hotelli erinevaid lõõgastusvõimalusi. Kõigepealt juhatati meid aga hotelli neljandale korrusele, kus saime õhtustada hotellirestoranis Kuurort.
Et täpne olla, juhatati meid neljandalt korruselt veel edasigi, trepist korrus kõrgemale viivasse restoranitorni, kus sai täiesti privaatselt luksusliku vaate taustal õhtust süüa. Üsna sõnatuks võttev vaade koos roogadega, mis kõnelesid kokkade kõrgel tasemel kulinaariaoskustest, panid ideaalse punkti meie elamusterohkele reisipäevale.
Kuna Medical Spa hotellis on fookuses erinevad detox-programmid, tervendav puhkus ja stressi maandamine, oleks olnud patt lahkuda hotellist ilma mõnda spaahoolitsust kogemata. Seetõttu oli võimalus järgmisel päeval pärast hommikusööki kogeda ravidušši ja lõõgastavat protseduuri vesimassaaživoodil Quattromano, mis mõlemad aitasid kehal puhata ning aju ülejäänud maailmast korraks täiesti välja lülitada. Kel huvi ja soovi kogeda nii neid kui ka mitmeid teisi spaa- ja tervisehoolitsusi, siis Medical Spa hotelli julgen kindlasti soovitada.
Sillamäe muuseum
Meie reisi üheks viimaseks aktiivseks turismitegevuseks oli Sillamäe kohaliku muuseumi külastamine. Jah, sõna „muuseum“ omab inimeste jaoks erinevaid tähendusi ja tihtipeale kangastuvad seda sõna kuuldes silme ette erinevad eksponaadid ning nende pisut tühja ja üksluise pilguga vaatamine. Ent põhjaliku uuenduse läbinud Sillamäe muuseum koos uue ekspositsiooniga „Salapärane Sillamäe“ pakub küll midagi täiesti muud.
Kui muuseumisaalis juhatas meid põnevate infotahvlite, interaktiivsete tahvelarvutite ja videoseina juures ringi hämmastavate faktiteadmistega noormehest giid, siis veelgi erilisema elamuse saime muuseumiaias VR-tuppa jõudes. Sarnaselt Toila Oru pargi atraktsiooniga on ka Sillamäe muuseumis võimalik VR-atraktsiooni kaudu ajalukku rännata, ent siin ei ole külastaja mitte ühe kindla objekti juures, vaid muutub kujuteldavaks elektroniks ja rändab uraani aatomituumast füüsilisse tuumajaama ja lõpuks ka NSVL-i 1949. aasta tuumapommi katsetuse juurde.
Põhjuseks see, et nõukogude ajal avastati Sillamäelt maa seest pisike kogus uraani, mistõttu sulges riigiaparaat linna laiale avalikkusele lootusega siit kaevandada tuumapommi jaoks vajalikku materjali. Kuigi uraani siinses maapõues siiski liiga palju ei leidunud, on täna paslik näidata muuseumi külastajatele, mida uraanist valmistatav tuumaseadeldis endast kujutab. Ja ütleme nii, et kes „Oppenheimeri“ filmi näinud on, siis Sillamäe muuseumist saadav kogemus on kui vaatluspilt vastanduvale poolele, Manhattani projekti esirivaali tegevusse.
Valaste juga
Aeg lendab, kui oled pidevalt tegevuses. Seetõttu tundus meie neljapäevane reis olevat möödunud kui linnulennul viimaks tagasi kodu poole sõitma asudes. Enne põhimaanteele suundumist ja mööda seda Tallinna poole vuramist oli veel aga üks kohustuslik paik, mis ühe õige Ida-Virumaa reisi jooksul üle tuli vaadata. See oli võimas looduslik ime, Eesti suurima veeseinaga Valaste juga. Pilvitu taeva, ent metsiku tuule käes käisime treppidel juga ja sealt avanevat merevaadet pildistamas nagu õiged turistid.
Saka Mõis
Tagasiteel täitsime kõhtu veel ka reisi viimase toidukorraga Saka mõisa restoranis, kus maitsev ja toekas pasta carbonara ootusi ei petnud. Seejärel suundusime auto juurde, võtsime kursi tagasi kodu poole ning muljetasime sõidu ajal meie erakordselt meeldejääva reisi tipphetkede üle.
