SeiklusFest ning Ida-Virumaa ehk päeva jagu girl power’it | Ida-Virumaa

 

 

 

SeiklusFest ning Ida-Virumaa ehk päeva jagu girl power’it

 

 

 

JAGA

Share on facebook
Share on whatsapp
Share on email

Ida-Virumaa on paljude jaoks seni avastamata piirkond. Rustikaalne, natuke nostalgiline, näiliselt kauge ja müstiline. Suures pildis see kohati nii ongi, kuid kauge ta nüüd küll pole. Tegelikult on see üsna siinsamas lähedal. Täpselt paras distants nädalavahetuse väljasõiduks. Meie tegevuste nimekirjas vallutas esikoha SeiklusFest.

Ühel palaval juunikuu nädalavahetusel otsustasimegi väikese tüdrukutepundiga selle plaani võtta ja Ida-Viru tripi teha. Parajasti oli toimumas ka SeiklusFest. Seiklusfesti kavas oli mitmeid erinevaid tegevusi, nagu seiklusmatk ja mess, kuid meid huvitas eelkõige karikavõistlus. Olin sellel eelmisel aastal juba osalenud, nii et nüüd juba teadsin, millega tegu on. Karikavõistlus kujutab endast tegelikult seikluslikku orienteerumist, kus osalejad peavad küll aja peale erinevaid punkte läbima, nagu tavalisel orienteerumisvõistlusel, kuid mitmetes punktides on võimalik lisaks ka lõbusaid ülesandeid lahendada, mis annavad lisapunkte. Nende lahendamine oli aga vabatahtlik, ka lihtsalt punkti läbimise eest sai tulemuse kirja. Meid ei huvitanud muidugi üldse aja peale raja läbimine, punktid ega muu võistlusmoment. Meie jaoks oli karikavõistlus pigem võimalus näha kohti, kuhu muidu ei satuks, ja proovida tegevusi, mille peale muidu ehk ei tuleks. Nii me valisimegi läbimiseks ainult need punktid, milles olid välja pandud ka lisaülesanded, sest see tundus lõbusam. Eelkõige oli see aeg, mille veetsime koos oma asju arutades, samal ajal looduses liikudes ja tervisesporti tehes. Lühidalt – SeiklusFest oli suurepärane võimalus ühitada kõik head asjad.

Vaba voli matka ise kujundada

SeiklusFest algas ja lõpes Eesti Kaevandusmuuseumi alal. Alguse ja lõpu vahele jäänud kolme tunni vältel, mis karikavõistluseks oli eraldatud, jõudsime läbida ligi 14 km. Võistlusjanulisemad inimesed saavutasid muidugi suurema kilometraaži. Et iga võistkond sai etteantud ajaraami piires valida kaardi järgi just sellise marsruudi nagu eelistas, ei olnud muret ka sellega, kui võistkonnas olid erineva treenitusastmega inimesed. Matk tuleb täpselt selline, nagu ise kujundate! Meie tegime punktide tagaajamise asemel pause metsmaasikate noppimiseks, Aidu karjääride lummavate vaadete imetlemiseks ja spontaanseteks suplusteks, mis 30-kraadises kuumuses lausa hädavajalikud tundusid. Tundsime end kohati nagu Bullerby lapsed ja püüdsime sooja suvepäeva, nagu neid lapsepõlvest mäletasime.

Väike nõupidamine enne järjekordset seiklust

Imeline Aidu

Võistluse üks kauneimaid lõike oligi Aidu. See on paik, kuhu oskavad minna vaid need, kes juba teavad, kus see on. Sinna minemiseks tuleb ronida madalast orust kõrgesse tippu, nagu see Eesti mõistes võimalik on. Kuid meie oma Helesinine Laguun on seda väärt. Aidu karjääris on endiste kaevanduste alad hakanud taas loodusega ühte sulama ja tulemus on midagi enneolematut, mida kuskil mujal Eestis ei näe.

Tahtejõuga pole miski võimatu

Lisaks ainulaadsele maastikule lisasid matkale omajagu vürtsi lisaülesanded. Need panid proovile meie kambavaimu ja girl power’i, kuid viimasest kantuna ei jäänud me kordagi hätta. Manööverdasime kolmekesi hiiglasliku SUP-laua peal ümber poide nagu oleksime elukutselised sõudjad. Või siis vinnasime köiele kinnitatud parve omaenda toore jõuga üle jõe. Aeg-ajalt kohtasime metsateedel teisigi seiklejaid, kes üksteist lahke sõnaga toetasid, lähedalasuvate punktide juurde suunasid või andsid juhtnööre ühelt kaldalt teisele saamiseks. Vahepeal ootas meid keset metsa peen oaas, kus pandi proovile meie elegants võtmes, kas oskame katta laua 3-käiguliseks õhtusöögiks nagu etikett ette näeb. Mõne põõsa taga pidime keset õitsevaid lilli suutma tuvastada saunarituaalides kasutatavaid aroome. Järgmises peatuses pidime hoopis testima, mis tunne on palava ilmaga gaasimaskis hingata. Minu vaieldamatu lemmikpunkt oli punkt, kus pidi ekskavaatoriga aja peale klotse ühest ettejoonistatud ringist teise tõstma. Ehkki olin varem teerulliga sõitnud, polnud ma kunagi varem ekskavaatorit juhtinud. Olgu öeldud, et see pole üldse nii lihtne kui linnapildis professionaalseid ehitusplatsidel opereerijaid vaadates tundub! Kuid kui tahtejõudu jagub, pole miski siin maailmas võimatu ja ei teagi, kas ekskavaatori tõttu või sellest olenemata, aga ülesanne sai sooritatud ja aega jäi veel ülegi.

Lemmik atraktsioon

Kamaluga häid mõtteid

Ah et kust need ülesanded sinna metsarajale tulid? Kõik lisaülesanded olid välja pannud erinevad Ida-Viru ettevõtted (muuseumid, restoranid, spaad ja seiklusmatkade korraldajad). Tegelikult päris kaval, sest need, kes polnud Ida-Virumaal seni kuigi palju käinud, said ainuüksi sellelt ühelt matkalt kamaluga ideid, kuhu järgmine kord Ida-Virumaale tulles minna ning missuguseid puhkamisvõimalusi Ida-Virumaal üldse leidub.

Palav ilm ja gaasimask… huuuuh!

Igati väärt seiklus

Matka lõpuks oli kuumus meid parajalt ära hautanud, ent veel ei olnud tunnet, et kibeleks Harjumaale tagasi. Niisiis sõime kõhud täis ja suundusime lähedalasuvasse Liimala randa. Vedelesime liival, värskendasime end karges merevees ja mõtlesime tagasi oma seiklusrohkele päevale. Milliseid nippe oskaksime anda kõigile tulevastele seiklejatele? Muud vist midagi kui et tuleks arvestada ilmastikuoludega ja valida neile vastav riietus. Meil hea meel, et tänavuse suure kuumusega väikesed lapsed ja lemmikloomad koju jahedasse jätsime ning endale ohtralt vett, mõned snäkid ja peakatted kaasa varusime. Kes siiski soovib väikeste lastega matkata, peaks lihtsalt arvestama oluliselt lühema marsruudiga. Kui lapsed just matkasaabas jalas ei sündinud, siis on kaheldav, et Aidu järsud nõlvad pisikestele jõukohased oleks, ent lõppeks on parem selles ise veenduda. Meie olime igatahes iseendile väga tänulikud, et selle paaritunnise sõidu ette võtsime. Usun, et see ei jäänud viimaseks korraks.

Seiklusfestija Maria & sõbrad

Rohkem SeiklusFesti kohta siit →

 

VAATA VEEL