Sillamäe - suletud linnast avatuks nii maalt kui merelt | Ida-Viru

 

 

 

Sillamäe – suletud linnast avatuks nii maalt kui merelt

 

 

 

JAGA

Share on facebook
Share on whatsapp
Share on email

Sillamäest teavad paljud inimesed peamiselt seda, et see on olnud salapärane ja suletud linn, mida iseloomustab stalinlik arhitektuur ning mis sõjajärgsel ajal oli Nõukogude Liidu tuumaprogrammiga seotud. 

See kõik vastab enam-vähem tõele, aga kindlasti ei tea paljud inimesed, mida see suletus tähendas.

Suletud ja omaette 

Nõukogude Liidus oli sadu linnu, mis olid seotud kaitsetööstusega ning kuhu minekuks oli vajalik eriluba. Eestis oli Sillamäe ainuke omalaadne. Ka siis, kui siin enam  niiöelda aatomipommiga ei tegeletud, oli see monofunktsionaalne tehaslinn, mille tegevus oli suunatud sõjatööstusele. 

Ei, Tallinna-Narva maantee äärde jääv Sillamäe ei olnud siiski muust Eestist isoleeritud betoontõkete ega okastraadiga. Pealtnäha tavaline linn, mille puhul möödasõitja ei saanud arugi, et siin midagi teisiti on. Aga ometigi oli. Sellesse linna ei tohtinud sisse sõita need, kellel siia otsest asja polnud. Külastamise argumendiks ei saanud olla jalutamine või poodides ostlemine. Sa pidid olema kas linna elanik või eriloaga komandeeritu. Linna pääses ka kui seal töötasid või õppisid.

Ometi mäletan 1980ndatest Sillamäel käimisi, sest kuna tegemist oli eristaatusega linnaga, oli ka tema varustatus üleüldises defitsiidis hoopis teistsugune kui mujal. Ja varustati Sillamäed otse Venemaalt, sestap olidki linna kauplused tulvil Venemaa kaupa. Sealt võis osta kuulsat briketijäätist ning moosiga täidetud karamellipadjakesi, mida muidu sai vaid Venemaalt. Rääkimata suurepärasest puuviljavalikust, mis mujal kaubanduses üsna kasin oli. 

Nii käisidki ümberkaudsed inimesed omal riisikol Sillamäel ostlemas. Mäletan, et selleks parkis isa oma Žiguli teisele poole Tallinna-Narva maanteed, mis oli ka linna piiriks. Autost pidime kähku kaduma, sest miilits käis ja kontrollis dokumente. Seejärel tuli sulanduda Sillamäe tänavapilti. Selleks kasutati erinevaid nõkse. Näiteks pandi läbipaistvasse poevõrku üks saiapäts, et jätta tänaval kõndides kohaliku elaniku muljet.

Linna lähedal maantee ääres metsa all võis sageli näha pilti, kus inimesed olid ümber auto ning nautisid kinnisest linnast karistusega riskides kätte saadud ja kapotile lahti lõigatud arbuusi või melonit. Koduni ei jaksatud oodata. 

Sillamäe avanemine

Viimased enam kui 20 aastat Sillamäega tihedalt seotud olnud ettevõtja, ekspeaminister Tiit Vähi mäletab oma esimest kokkupuudet selle linnaga 35 aastat tagasi nii: “Sõitsin sisse, parkisin oma Žiguli kusagile praeguse linnavalitsuse lähedale. Saime just abikaasaga autost välja tulla, kui patrullid tulid juurde ja saatsid meid kõige lühemat teed pidi maanteele tagasi.”

Teine kord sattus Vähi Sillamäele 1991. aastal Edgar Savisaare valitsuse eriesindajana, kui juhtis kohalike valimiste korraldamist Ida-Viru linnades.   Pärast Eesti taasiseseisvumist polnud sillamäelastel kerge kohaneda uue ajaga, sest aastaid oli nende linn ju tegelikult elanud muust Eestist autonooomset elu. 

Tehas, millele kogu linnaelu tugines, läks üle Eesti Vabariigile ning selge see, et turumajanduse oludes polnud lihtne säilitada endist töötajaskonda ega ka tootmismahte. Haruldaste muldmetallide tootmist siiski jätkati. Tänaseks on endise tehasekompleksi kohal lisaks haruldasi muldmetalle tootvale tööstusele tekkinud erinevaid ettevõtteid, alates Sillamäe sadamast ning lõpetades kasutatud akude ümbertöötlemise tehasega. 

Praeguseks on Euroopa Liidu toel suletud ka Sillamäe nõukogudeaegne kurikuulsaim pärand – ohtlike jäätmete hoidla, kus väidetavalt oli esindatud suurem osa Mendelejevi tabelis koha leidnud ainetest. Selle asemel on nüüd roheline küngas. 

Tiit Vähi tegutseb Sillamäel 1997. aastast, kui Silmet erastati ( NPM Silmet AS on üks Euroopa suurimatest harumetallide ja harumuldmetallide tootmisettevõtetest). Samal kevadel pani ta maha peaministriameti ning ostis osa ettevõtte aktsiaid. “Kohtusime tookord ka linnarahvaga ja ütlesin seal, et me ei tulnud siia midagi hävitama. Me austame seda, mida on tehtud ja püüame olemasolevat paremaks ja uuemaks teha. Ma arvan, et mulle isegi plaksutati ja saime linnarahvaga üsna hea kontakti.”

Kui tehase kontorites oli toona palju loosungeid ja hoonete ees ideoloogilisi skulptuure, siis Vähi võttiski kõigepealt ette administratiivhoone, kus pimedate koridoride ja kinniste uste asemele tehti heledad ruumid läbipaistvate ustega. See mõjus Vähi sõnul näiteks nii, et enam ei varastatud WCdest tualettpaberit ning ettevõtte kultuuri ja töökultuuri muutus mõjus ka üldisele kultuurile linnas.  

Viimase 20 aasta jooksul on Sillamäe linn muutunud nii väliselt kui mentaalselt. Linna tunnuslause “Värskete meretuulte linn” viitab linna avatusele nii merelt kui ülejäänud mandrilt, kust saab siia tulla seda mereõhku nautima. 

Sillamäe mere puiestee
Foto: Sven Zacek

Linlased armastavad oma randa 

Sillamäelased ise armastavad oma randa väga. Aga paljud Eestimaa inimesed ei teagi, et siin oli kunagi tuntud ja hinnatud kuurort just oma suurepärase ranna tõttu. Siin armastas näiteks suvitada kuulus Vene teadlane Ivan Pavlov.

2017. aastal renoveeriti linna kõige uhkem ja laiem tänav Mere puiestee. Praegu on see uhke trepistiku ja kahelt poolt stalinistliku arhitektuuriga ääristatud tänav turistide ja linnaelanike meelisjalutuspaik. Ehitamisel on ka uus promenaad, mis valmides väärindab see linna laia randa veelgi. 

Arhitektuurist rääkides ei saa mööda minna uhkest kultuurihoonest, mis mõned aastad tagasi põhjalikult renoveeriti. Ega ka unikaalsest gooti ja stalinistliku stiili segusest linnavalitsuse hoonest, millel on kirikutorni meenutav kiiver. Sillamäe vanalinn on nii unikaalne, et see plaanitakse muinsuskaitse alla võtta.

Tiit Vähi ütleb, et Sillamäe sadam, mida ta praegu juhib, on püüdnud jõudumööda toetada nii linnaruumi parandamist kui kultuurielu edendamist. 

Foto: Sven Zacek

Ta räägib seoses Mere puiestee uuendamise ning promenaadi ehitamisega, et projekti mõte on olnud avada Sillamäe linn merele. “Maanteele on ta naguni avatud, nii et kui ma nüüd oma autoga siia tulen, ei saadeta mind tagasi. Linnaruum peab olema korras nii linna külaliste, aga ka elanikkonna jaoks,” sõnab Vähi, lisades, et see kõik on normaalne areng, mis tagab linna elujõu, kuhu tahavad ka noored tulevikus jääda.  

ERIK KALDA

Ajalehe “Põhjarannik” ajakirjanik 

„Lugu valmis EL Regionaalarengu Fondi toel“. 

 

VAATA VEEL

 

Aidu üks paljudest kanalitest
Inspiratsiooniks

Aidu Veemaa unistus on käeulatuses

Kui 2015. aastal selgitati internetihääletuse teel välja konkursi “Eesti 100 aaret” lõplik nimistu, pääses sinna Ida-Virumaalt seitse tähenduslikku paika ja objekti. Enim hääli sai Aidu veespordikeskus, mis

Read More »