SUUR ÜLEVAADE: mis toimub Ida-Virumaa menukamates randades? - Ida-Virumaa

 

 

 

SUUR ÜLEVAADE: mis toimub Ida-Virumaa menukamates randades?

 

 

 

JAGA

Share on facebook
Share on whatsapp
Share on email

Loo originaal ilmus 10. juuli 2021 Põhjarannikus (https://pohjarannik.postimees.ee/7290006/suur-ulevaade-mis-toimub-ida-virumaa-menukamates-randades#_ga=2.177084965.1050918423.1626548456-2076148099.1620854400)

Ida-Virumaa on palaval suvel üks Eesti õnnistatumaid maakondi, sest siin jagub kõikjale kauneid ja meelepäraseid supluskohti. Viimastel aastatel on siin ka palju ära tehtud, et puhkajal oleks kuumal suvepäeval võimalikult mugav aega veeta. Põhjarannik otsustas maakonna kõige populaarsemad rannad üle vaadata.  

NARVA-JÕESUU − lõputu liivarand just nagu Itaalias! 

Pealinlane Priit on neil päevil oma suure perega lõpetamas ringreisi mööda põhjarannikut − Tallinna piirist Narva-Jõesuuni. Läbi said käidud kõik kohad, kuhu aga autoga ligi pääses. Ida-Virumaal on neil juba nähtud rannaäärsed linnad ja külad ja loomulikult on tekkinud ka omad lemmikud. “Põhjarannikul on minu meelest parim paik Võsu ja teine selle järel muidugi Narva-Jõesuu,” sõnab Priit. 

ILJA SMIRNOV, smirnov@pohjarannik.ee

Narva-Jõesuu rand meelitab paljusid  oma tohutu pikkusega: üheksa kilomeetri jagu peent liiva Narva jõe suudmest Udria panga ja rahnudeni. Siin võib puhkamiseks valida mõne rahvarohke paiga ja sattuda nõnda otse keset kuurortlinna melu, või liikuda umbes viis kilomeetrit keskusest eemale, kus leidub sobiv paik ka üksildasemat olemist otsivale päevitajale.

Veel kaugemalt leiab kergesti üles ka 400 meetri pikkuse ametliku nudistide ranna.

Parkimine on probleem

Narva-Jõesuu kesklinna on kõige mugavam tulla Narva kaudu, vaiksele äärealale aga kulgeb lihtsam tee mööda kõrvalmaanteed Udria ja Meriküla kaudu.

Tipptunnil kesklinnas vaba parkimiskoha leida võib olla omaette väljakutse, nagu kuurortlinnas ikka.  Parkimise eest tuleb maksta mobiilirakendusega, muidu leiate kindlasti auto esiklaasilt kojamehe alt trahvikviitungi.

Kui keskuses kõik parkimisvõimalused ammendatud, sõidavad teadjamad lähemale Udriale, tasulisest parkimisalast välja. Autod seisavad seal tee ääres lõputus reas, kuid nende vahele pressima mahub tavaliselt ikka. Sealt viivad teerajad randa läbi sääskedest ja parmudest kubiseva metsa.

Hästi korras rand

Narva-Jõesuu ametlik ja kõige heakorrastatum rand on umbes 1,1 kilomeetrit pikk. Seal on riietuskabiinid, pingid, prügikastid ning mitu dušši. Külma mageda veega duššide juures hullavad põhiliselt kastekannude ja ämbritega lapsed.

Keset randa kõrgub vetelpäästetorn ühes infotabloo ja lipuga. Lipu värvi ei pea puhkajad aga eriti mikski.

Statsionaarsed tualetid on linnavalitsus paigaldanud kahele mere äärde viivale tänavale: Pargi ja Hahni tänavale. Esimeses on kogu päeva (kella 21ni) ametis töötaja, kes koristab ja vahetab ukseautomaadi tarvis raha, teises on ainult automaat. Pangakaardiga seal hädaline maksta ei saa, mistõttu toimetab enamik inimesi oma vajadusi arvatavasti kas põõsastes või meres.

Rannaga külgnevatel tänavatel − otse rannaservas − on mitu jooke ja suupisteid müüvat kioskit, kus saab maksta igal moel. Rannasüdamest eemal hakkab kaldalt juba kaugelt silma hubane restoran Meretare ning sealt edasi Meresuu spaahotelli rannabaar. Poolel teel nende vahel on end luidete taha hästi ära peitnud väike perekohvik Albatross.

Kõige rahvarohkematel ja kuumematel nädalavahetustel saavad soovijad  rannas rentida ka ujuvvahendeid – kihutada skuutriga või aerutada SUP-lauaga. Meresuu rannas on sisse seatud ka kaks rannavolle platsi.

“Mõnus väike kohake”

Narva-Jõesuu ranna märkimisväärsemaid probleeme tekitavad vetikad. Kord hulbivad need vastikult vees, siis haisevad  hunnikus, mõnikord aga on ka vetikatega rannas  kord majas. 

Narva-Jõesuu ranna puhul tuleb arvestada, et sa ei tea kunagi ette, milline rand seekord välja näeb: kas vesi on külm või mitte, ilm tuuline või tuulevaikne, meri lainetes või lauge. Isegi rannajoon muutub iga päevaga, madalikud kerkivad veest ja kaovad mõne aja pärast taas vee alla. Kes muret tunneb, võib enne tulekut Albatrossi kohvikusse paigaldatud veebikaamera ülekandest endale pildi selgeks teha.

Koos perega Narva-Jõesuu randa puhkama tulnud Dmitri, kes end üsna vähenõudlikuks turistiks nimetab,  ütleb, et on siin kõigega rahul. “Kõik vastab täielikult ootustele,” sõnab ta ning lisab, et Narva-Jõesuu ranna plussid on selle pikkus ja looduse ehtsus.

Samuti randa lõõgastuma tulnud Narva giid ja ajaloolane, Aleksandr Openko, kes on omaaegse Hungerburgi kuurordielu põhjalikult uurinud, tunnistab, et on kõige meie sajandil toimuva suhtes positiivselt meelestatud. “Ehkki on selge, et taristu mõttes ei ole meil siin Pärnu,” märgib ta.

“Narva-Jõesuu on hea ökoturismi jaoks, siin on ilus loodus. Seda hinnati juba sada aastat tagasi ja hinnatakse ka tänapäeval. Mõnus väike kohake.”

Keset randa kõrgub vetelpäästetorn ühes infotabloo ja lipuga. ILJA SMIRNOV 

TOILA − süüa saab, vetsudega on keerulisem  

Kui keegi Toila rannast midagi rääkima hakkab, siis on teadjate esimene väide, et vesi on siin peaaegu alati külm. Tihti on see siiski müüt.

ERIK KALDA, erikk@pohjarannik.ee

Tõsi, Toila rannajoone eripära on see, et veetemperatuur sõltub suvel siin peaaegu alati tuule suunast. Kõige külmem on vesi idatuulega, aga mitte iga kord. Väike spikker: kui olete Toila rannas ning tahate visuaalse vaatluse teel temperatuuri hinnata, siis võib abimeheks osutuda soovitus, mille kohaselt sogane ning vetikane vesi tähendab sooja, selge ja läbipaistev aga külmemat vett. 

Temperatuur on kõikuv 

Tõepoolest, Toilas ei mängi õhutemperatuur veekraadide puhul mõnikord rolli. On täheldatud sedagi, et kui õhk näitab pluss 27, võib vesi olla suisa 20 kraadi võrra jahedam. 

Veel on Toila rannale looduslikult iseloomulik kivine rannajoon, mis aga vette astudes muutub peaaegu kohe liivapõhjaliseks. 

Toila rand oli pikka aega kohalikele võimudele justkui inetu pardipoeg, kellele palju tähelepanu ei pööratud. Siin on ilusate ilmadega traditsiooniliselt palju rahvast olnud aastakümneid, kuid teenustega on olnud kitsas. Korralik söögikoht avati alles eelmisel hooajal. Senise sadamakõrtsi asemel, kus pakuti õlis kõrvetatud pelmeene ning küüslauguleibu, on nüüd peenemat sorti restoran Toila Mereresto, kus hinnad võivad tunduda küll krõbedavõitu, ent arvestades asukohta ning restorani terrassilt avanevat vaadet, võib selle kõik hinna sisse arvestada. Aga see ongi restoran, kus näiteks burger maksab  9,5 eurot, salat umbes 8 ringis, õlu 3, majalimonaad 3,5. Peenemad põhiroad muidugi 14-18 euro kanti. 

Kes restoranist ei hooli, võib kõrvalasuvast rannasalongist jäätist või kohvi võtta. Lisaks peatub rannas veel kaks ratastel toidukohta, kust saab nii jäätist kui grillkana. 

Veider lugu on Toila ranna tualettidega. Terve ranna peale on avatud üks tühjendatav plastist välikäimla, milles paljud inimesed esteetilistel kaalutlustel käia ei taha. Samas on nii Euroopa Liidu toel valminud rannasalongis kui ka kergliiklustee kõrval korralikud vesikempsud, mis on aga inimestele millegipärast suletud. Ju siis on vallal kulukas neid hooldada. Mõistagi on kundedele kasutada Mereresto WC. 

Võrguplatsid, jõulinnak ja muu 

Randa on rajatud kaks võrkpalliplatsi, jõulinnak ning kiiged, mis ilusate ilmadega ikka kasutamist leiavad. Ka plaaži puhtuse üle ei saa viimasel ajal nuriseda: seda koristatakse iga päev, samuti on olemas prügitünnid. Nagu ka riietuskabiinid, millest osasse on, tõsi küll, unustatud paigaldada rõivakonksud. 

Parkimine on Toila rannaalal tasuline: maksab 5 eurot ning tasuda tuleb parkimiskontrolörile. Kes maksta ei soovi, võib oma neljarattalise jätta umbes ühe kilomeetri kaugusele tasuta parklasse ning jalutada randa läbi pargi. Sel aastal alustati randa viiva sõidutee kõrvale kergliiklustee rajamist, mis teeb jalgsi randa jõudmise mugavamaks. Ehkki ehitus on veidi toppama jäänud. 

Paljud kohalikud armastavad peesitamas käia aga hoopis niinimetatud vanas rannas, kuhu küll autoga enam ei pääsegi, aga inimesed hindavad sealset väiksemat rahvamassi.  

Toila rannas nälga ei jää: kes restorani minna ei raatsi, saab putkast jäätise kaasa haarata. MATTI KÄMÄRÄ

KAUKSI − Peipsi supelsakste lemmik 

Veel kümmekond aastat tagasi arendas Kauksi randa põhiliselt loodus, kuid nüüd on puhkajaile mugavusi oluliselt juurde tulnud.

ERIK KALDA, erikk@pohjarannik.ee

Mäletan aega, mil toonane Iisaku vallavalitsus Kauksi rannaga rõhutatult ei tegelnud, öeldes, et vallal pole sellest mingit kasu. Mujalt tulnud puhkajad toovat vaid rämpsu ning sellega kulu omavalitsusele.

Rannahoone avamine on selle aasta suursündmus 

Aga ega rämps ja puhkajad ilusal suveilmal Kauksist seetõttu veel kuhugi kadunud: võrratud luited, männimets ning kuldne liivarand meelitasid siia rahvast ikka nii Jõhvi, Rakvere kui Tartu kandist.

Kauksi selle aasta suursündmuseks sai valla rajatud rannahoone avamine: jätk mõne aasta eest valminud väikesele puidust promenaadile ning vaateplatvormidele.

Rannahoone esimesel korrusel on  väike kohvik, kus õlu maksab näiteks 4, vesi 1,5 ja kohv 3 eurot. Saab ka kergemat snäkki või salatit. Tulevikus on plaanis hoone teisel korrusel avada suurem söögikoht. Praegu on seal konverentsiruum.

Kes tahab toekamat kõhutäit, võib kõrval puhkeküla söökla kokkade tehtud minevikuklassikat, näiteks pikkpoissi (5 eurot) või muud sooja toitu, mida tavatsetakse koduseks nimetada. Seda kõike saab nautida hunnitu järvevaatega terrassil.

Kahe suurema hoone vahel on end sisse seadnud väiksemad müüjad. Siitki leiab sööki-jooki, näiteks  7eurost kohapraadi.

Jõgeva puhkajad on rahul 

“See on meie väike meri,” ütlevad kolm lõbusat keskealist meest, kes on tulnud siia puhkama Jõgevalt, ja lisavad, et nende lähikonnas võrdväärset rannapuhkekohta pole. Seltskond leidis öömaja sealsamas  Kauksi puhkeküla kämpingutes. “Raske on siia majutust saada, eriti nädalavahetustel.”

“Ilusaid vene noorikuid on väheks jäänud võrreldes sellega, mis kunagi oli,” lisab üks kelmikalt, kui palun  puudustest rääkida.

WCdega on siin nii ja naa. Rannahoones on küll tänapäevane kuningate üksi käimise koht olemas, kuid selle eest tuleb maksta 1 euro. Nõukogude ajast siin tegutseva puhkeküla söökla taga on samuti kemps, kuid ainult puhkeküla klientidele. Kes ei taha maksta ega majutust võtta, peab leppima plastist välikäimlaga, mis metsa all laste mänguväljaku kõrval püsti pandud. Samuti ehitati paar aastat tagasi siia uued puidust riietuskabiinid.  

Rand ja selle ümbrus on puhas. Parkimine maksab 3 eurot ning selle eest saab tasuda kas parkimisautomaadis sularahaga või mobiilimaksega. Parkimise eest küsitakse tasu kuni südaööni ning kui tulla õhtul näiteks kell 21 korraks ujuma ja parklatasu unustada, võib auto kojamehe vahelt leida trahvikviitungi. Karistus 30 eurot.  Alutaguse valla elanikele on parkimine tasuta. 

Sel aastal valmis Kauksis uus rannahoone, mis pole küll praegu veel täies mahus tööle hakanud. ERIK KALDA

SILLAMÄE − rannas jalutades jäta kingad jalga!

Sillamäe südames paiknev rand meelitab nii kohalikke kui ka naaberlinnade elanikke.

IRINA KIVISELG, irina@pohjarannik.ee 

Linnast saab siia jalgsigi tulla, kuid parklas on autosid palju. “Plaanisime minna Narva-Jõesuusse, kuid tee peal otsustasime hoopis siin peatuda: vesi on siin soe ja madal, liiva on samuti − mida muud lühikeseks puhkuseks vaja ongi?” märkis Sillamäe rannas paar mõnusat tundi veeta otsustanud Kohtla-Järvelt pärit pere.

Omal ajal oli Sillamäe populaarne kuurortlinn. Võimalik, et toona nägi Sillamäe rand teistsugune välja. Praegu paikneb see peaaegu et linnasüdames ning sealne vaade on lausa vapustav: ühest küljest paistab sadam, teiselt poolt Narva-Jõesuu.

Taristut rannas suuresti siiski napib. Meie nägime vaid üht, ilmselgelt enam mitte esimeses nooruses riietuskabiini. Sealsamas kõrval paiknevad väikese hoone, võimalik, et rannakohviku jäänused. Ranna äärde on paigaldatud mitu prügikasti, mida vaadates meenus üks vana nali: “Prügikast on koht, mille kõrvale prügi loobitakse.” Õigluse mõttes tasub siiski märkida, et vahetult rannaribal me prügi ei näinud.

Ka päästjad on Sillamäe rannas ametis. Vetelpäästepunkti kõrval lehvib roheline lipp ning on väljas info selle kohta, et õhk on 27 ja vesi 23 kraadi soe. Meie kandis just mitte sagedane nähtus…

Kitsas rannariba, mida mööda kõndida saab, on liiva- ja kivisegune, seetõttu on seal mugavam jalutada, kingad jalas. Tualettruume seal ei ole ja see on suur miinus. Ent parklas on olemas biotualetid, nii et kui vajadus tekib, siis saab seal paarisaja meetri kaugusel kiiruga ära käia. Sealtsamast leiab ka taarakonteineri.

Sillamäe pikka rannajoont nimetatakse vanaks rannaks, kuid on olemas ka uus rand: sel aastal sisse seatud 200-300meetrine rannariba, mis külgneb eelmisel aastal ehitatud uue promenaadiga. Seal on kolm uut riietuskabiini ning saab end mugavalt sättida nii liivale ja kividele kui ka puusillutisele. Nädala sees käib seal vähe rahvast, nädalavahetustel aga puhkajaid jaguvat.

“Pole selle kohaga vist veel harjutud,” arvab üks puhkajatest Igor Vlassov. “Siin on ilus ja lapsed saavad üleval mängida − seal on neile meelelahutust. Suur miinus on tualettide puudumine promenaadil. Vesi ja suupisted tuleb samuti kaasa võtta, kuna siin läheduses ei ole ei kohvikut ega kioskit. Ettevõtjad võiks asja käsile võtta ning jäätist ja vett müüa või siia teisaldatava kioski paigaldada.” 

Tänavu said sillamäelased tükikese uut randa, kuid ütlevad, et täiuslikuks puhkuseks seal taristut siiski napib. PEETER LILLEVÄLI 

LIIMALA − keelatud rannast rahva lemmikuks

Kui kauaaegne Kiviõli linnapea ja hilisem riigikogu liige Tiit Kuusmik poisikesena sõpradega Liimala rannas ujumas käis, võttis Nõukogude piirivalve nad ühel heal päeval kinni, viis kordonisse ning pani keelutsooni loata tulnud lapsed kartuleid koorima. Nüüd koorivad siin kartuleid peene restorani Tulivee töötajad, kes teenindavad kõiki, kes vaid siia tulla soovivad. 

ERIK KALDA, erikk@pohjarannik.ee

Liimala rand Lüganuse vallas on selles mõttes eriline, et siin on selle arendamise enda kätte võtnud eraettevõtja. Nende käe all on valminud nii söögikoht, majutuspaik, muuseum kui ka vaatetorn. 

Kasvatab aina populaarsust 

Pärast Eesti taasiseseisvumist, kui Nõukogude piirivalvurid kadusid ja kauni liivaribaga Liimala muutus ümbruskonna rahva lemmiksuvituspaigaks, tuleb siia aina rohkem rahvast ka üle Eesti.

Külastasime Liimalat läinud pühapäeval ning kuigi siia on rajatud hulgaliselt parkimiskohti, jäi neist ikka puudu ning osa puhkajaid pidi oma autod jätma eemale kitsa sõidutee äärde.

Parkimise eest siin tasu ei võeta. Olemas on riietuskabiinid, kuid nende kasutajad võivad veidi hätta sattuda, kuna kabiinides pole rõivakonkse. Rand ise on liivane, aga kui minna vette Tulivee kompleksi tagant, on põhi siin üsna ebameeldivalt kivine. Kohalikud teavad, et liivapõhi on paarsada meetrit Aseri poole minnes.

Parkimise probleem 

“See, mida Liimalas on viimastel aastatel tehtud, on fantastiline, aga see parkimisprobleem on küll suur,” sõnab Tiit Kuusmik.

WCs on võimalik käia Tulivee restoranis, kuid on ka välikäimla. Lastele on rajatud väike mänguväljak, ning on olemas ka võrkpalliplats.

Restoranis saab prae 9-15 euroga, supp maksab 5, kannuga vesi 2, õlu 3-3,6, kohv 2,5 eurot.    

Kui ma aastaid tagasi helistasin toonasele riigikogu liikmele Tiit Kuusmikule, et uurida, kuidas riigikogu liikmed suvel tööd teevad, tabasin ta just nimelt Liimala rannas. Kuusmik vastas toona naljatledes, et kohtubki siin rahvaga, sest tema valijad on rannas. Tundub, et Liimala on iga aastaga valijatele aina meeldivam koht. 

Liimala ranna liivariba on mitu head kilomeetrit pikk ning viimastel aastatel on see lisaks kohalike lemmiku staatusele kogunud populaarsust ka väljastpoolt maakonda tulevate puhkajate seas. ERIK KALDA 

AA − heakorrastamata ja iseenda hoolde jäetud

Kohtla-Järve Järve linnaosale lähim rand asub Aas. Ehkki bussid ei käi sinna juba mitu aastat ning rannas pole puhkajatele endiselt mingeid mugavusi loodud, leiab seal isegi tööpäeviti rohkelt päevitajaid.

IRINA KIVISELG, irina@pohjarannik.ee

Aa ranna isetekkeline parkla on autosid täis. Mõned sõidavad varju või mugavamat laskumiskohta otsides mööda kallast ringi. Varem luidetele ei lubatud, praegu ei takista sõitjaid  keegi.

Rohi on niitmata, päikest ja vett ihalevad puhkajad on mere äärde sisse tallanud teerajad. Möödunud aegu meenutavad endiste tualettide ja rannakohviku praeguseks pea täiesti lagunenud seinad.

Rand ise on küll endiselt heakorrastamata, kuid kaldal ega põõsastes prügiuputust ei märka. “Prügi loobitakse küll, aga minusugused tulevad kohale tühjade kottidega ja korjavad kokku kõik selle, mille “hajameelsed” inimesed siia maha jätavad,” rääkis kohtlajärvelanna Riina.

Mõned aastad tagasi sõlmis Lüganuse vallavalitsus 30 aastaks rendilepingu OÜga Valmaks Grupp. Algul tegeles ettevõte ranna hooldamisega ning lõikas ka puid ja põõsaid, mis merevaadet varjasid. Korda tehti ka randa viiv tee. Ehk on tänu sellele ka puhkajaid siin varasemast palju rohkem. 

Tänavu aga pole siin midagi tehtud ja ei plaanita ka. Valmaks Grupi juhatuse liikme Mihhail Kartsevi selgitust mööda ei ole nad lepingust loobunud, kuid algne ind on läinud.

“Võimudelt ei ole mingit toetust tulnud ning meie ei näe mõtet investeerida oma raha millessegi, mis meile ei kuulu. Mullu sügisel andsime teada, et oleme valmis selle territooriumi omandama, kuid vastust ei ole siiani. Ranna arendamiseks tuleb kõigepealt luua siin elektri- ja veeühendus. Oleme valda korduvalt kirjutanud ning mitmesuguseid ideid  välja pakkunud. Võimud vahetuvad, meie muudkui kirjutame, kuid vastus on ikka üks: raha ei ole,” rääkis Kartsev.

Seetõttu ei tasu loota, et siin ka tänavusel hooajal midagi paremuse poole pööraks.

Aa rannas puhkajate sõnul tundub, nagu oleks seal tänavu suuri kive varasemast rohkem. PEETER LILLEVÄLI 

JOAORG − muinasjutulise vaatega tagasihoidlik rand 

Narva supelrand Joaoru puhkealal ei ole nii populaarne kui Narva-Jõesuu. Ent temal on oma trump − sealt avanev miljonivaade.

ILJA SMIRNOV, smirnov@pohjarannik.ee

Joaoru supelrand ei ole kuigi lai. Kuna tegemist on piiriveekoguga, on peamises jõesängis ujumine keelatud.

Kõrval kõrgub kaks piirikolossi − Narva ja Ivangorodi linnus −, randa aga püstitati aastatel 2013-2016 rannahoone. Ehituse käigus muudeti kaldanõlva ja veeti kohale liiva, aga vihmavesi on hakanud seda minema uhtuma. Seetõttu tuleb igal aastal liiva juurde vedada ja pealispinda tasandada. Samuti on varem liivane rand nüüd kiiresti rohtu kasvama hakanud. Eriti nõudliku puhkaja peletab see mujale, Narva-Jõesuusse.

Ent Joaorus on suplejaid ja päevitajaid sellest hoolimata küllaga. Ümberkaudsed  tulevad siia otse ujumisriietes. Kuid kaunis panoraam meelitab Joaorgu lõõgastuma kaugemaltki.

Riietuskabiinid seisavad küll viltu, kuid on olemas, samuti nagu prügikastid ja paar veekraani. Hommikust õhtuni on tornis ametis vetelpäästjad.

Kõige väiksematele puhkajatele eraldi atraktsioone siin pole − tuleb rõõmu tunda vaid veemõnudest.

Restorani rannahoone teisel korrusel Narva võimudel avada ei õnnestunudki, kuid kioskist sissepääsu juures saab hädapärase joogi ja suupiste kätte.

Tualetti pääseb rannahoones 40 eurosendi eest. Kuid tualett ei ole seal kindlasti mitte põhiline: rannahoones tegutseb populaarne jõusaal.

Siinsamas on ka  paar tasuta parkimisplatsi ja parkimismuret pole üldjuhul tunda.

Tänu Narva linnavalitsuse jõupingutustele kontrollitakse supluskohas ka jõevee kvaliteeti. Möödunud aastatel oli probleemiks ujumiseks kasutatava jõesopi nõrk veevool. Kuid hiljem puhastati kanalid ära ja olukord näib olevat paranenud − vesi ei kipu enam nii tugevalt õitsema.

Veel sel aastal hakkavad ehitajad Joaorus Narva promenaadi pikemaks tegema. Tükike piirijõe kaldast kaotab seeläbi küll pisut oma looduslikkusest, kuid laiemalt vaadates peaksid linlased uuendusest vaid võitma.

Joaoru rannas saab päevitaja nautida viie-krooniselt tuttavat miljonivaadet. ILJA SMIRNOV 

 

VAATA VEEL