Ida-Viru turismiklaster on tänaseks tegutsenud juba 15 aastat. Tegemist on turismiorganisatsiooniga, kus panustab ühiselt ligi 50 kohalikku turismiettevõtjat ning kõik piirkonna omavalitsused. Meid ühendab ühine eesmärk – arendada Ida-Virumaad kui turismisihtkohta, pakkuda külastajatele kvaliteetseid elamusi ning loomulikult toetada ka ettevõtjate äriedu.
Et olla kursis mujal toimuvaga ja saada inspiratsiooni teistelt Eesti piirkondadelt (aga ka piiri tagant), korraldab turismiklaster aeg-ajalt õppereise. Need on olulised nii uute ideede kogumiseks kui ka partnerite omavahelise suhtluse ja koostöö tugevdamiseks.
Veebruaris tekkis mõte külastada Valgamaad, kuna 2024. aasta jaanuari turismistatistika näitas seal koguni neljakordset kasvu võrreldes eelneva aastaga. Nägime selle ühe olulise põhjusena Wagenkülli Talvevõlumaad ning otsustasime seda oma silmaga kogema minna.
Õnneks on turismiklastris alati olemas head ja kiired abikäed. Seekord pöördusime oma partneri, Karukella Puhkemaja perenaise Terje poole, kes pani lühikese ajaga kokku mitmekülgse ja hästi läbimõeldud õppereisi ja suuremas osas ka selle sama postituse siin.
Kuna sõit Jõhvist Taageperasse on 3 tundi pikk, siis sai tee pealt mõned mõnusad tegevused lisaks broneeritud ja niimoodi kujuneski, et õppereis viis meid mööda Peipsi äärt vanausuliste muuseumisse, Peipsi jääle karakatitsaga ning lõpuks siis Wagenkülli mõisa spaasse. Reisil kogetud lood ja elamused annavad pildi Peipsi piirkonna turismivõimalustest ja kultuuripärandist.
Kui poleks tagasisidet Google Formsi abil kogunud, oleks see vahva lugu jäänud sündimata.
Päev, mil jääkaanega Peipsi osalejate jaoks lõpuks avanes
Peipsil karakatitsatega kalastama sõitmine on midagi, millest paljud on kuulnud, kuid mitte kogenud. Just sellise kogemuse pakkus talvine õppereis mööda Peipsi äärt- päev, kus kohtusid vanausuliste kultuur, talvine järv, kohaliku toidukoha külalislahkus ja lõpuks mõisamiljöö.
Reisi programm oli algusest peale mitmekesine. Enamus ootas Wagenkülli talvevõlumaa kogemust, mõni osaleja ootas võimalust minna Peipsi jääle, teine tahtis paremini mõista vanausuliste kogukonna elu. Oli ka neid, kes tulid lihtsalt uudishimuga- et näha, mida reis kokkuvõtteks pakub.
Päeva lõpuks selgus, et kõige eredamad mälestused ei sündinud ainult kohtadest, vaid inimestest, lugudest ja väikestest hetkedest, mis teekonnal ette tulid.
Vanausuliste muuseum- kultuur, mis on püsinud sajandeid
Peipsi ääres ei saa mööda minna vanausuliste kultuurist. Vanausuliste muuseum avas selle maailma osalejatele väga ehedalt.
Seal sai kuulda lugusid kogukonna elust, töökusest ja traditsioonidest. Muuseumi giid Lilli oli ise ka vanausuline ja rääkides sellest, kuidas inimesed on õppinud elama Peipsi ääre karmis kliimas ning kuidas kogukonna elu on kujunenud sajandite jooksul, rääkis ta tegelikult oma perekonna lugu- see oli väga liigutav. Paljud said siin parema arusaama sellest, miks vanausuliste eluviis on nii eriline ja kuidas see on suutnud püsida tänapäevani.
Eriti jäi osalejatele meelde kogukonna tugev tööeetika ja see, kuidas pere ning traditsioonid on olnud nende elus keskse tähtsusega- naised juhtisid kogu majapidamist. Samuti räägiti sibulakasvatusest, igapäevaelust ja sellest, kuidas kogukond on suutnud säilitada oma identiteedi.
Mitme osaleja jaoks oli see peatus üks päeva suurimaid üllatusi. Muuseum ei olnud lihtsalt ekspositsioon esemete ja fotodega, vaid pigem võimalus piiluda ühe kultuuri pärisellu.
Peipsi jää- valge avarus ja kalurite maailm
Peipsi järv talvel on midagi täiesti erilist. Kui karakatitsaga jääle mindi, avanes silmade ees lõputu valge avarus. Juba mõte sellest, et oldi 2 km kaugusel vee peal, oli täiesti eriline ja samas ka veidi ärev.
Paljude jaoks oli see esimene kord sellise sõidukiga järvele minna. Jääpüügi juures sai näha ja proovida mitmeid asju, millest varem oli ainult kuulda olnud- näiteks jäässe augu puurimist ja kalapüügi nippe.
Selgus, et kala saamine ei ole juhus. Selleks tuleb leida õiged kohad ja kalaparved ning kasutada õigeid võtteid, nagu kalastuskoha sisse söötmine. Jääpüügi juures on palju teadmisi ja kogemusi, mida kohalikud kalurid on aastatega õppinud.
Talvine Peipsi jättis osalejatele väga tugeva mulje. Avatud maastik, vaikne järv ja eriline atmosfäär tekitasid tunde, et ollakse korraks täiesti teises maailmas. Mesi tare pererahvas osutus nagu oma inimesteks- perenaine saatis meid jääle ja peremees Marko oma muheda jutuga avas jääpüüdmise nippe. Just kalapüügikogemus jäi paljudele üheks päeva kõige eredamaks elamuseks.
Lendav Laev- koht, kus külalislahkus on päris
Peipsi „jäätakso“ viis meid otse söögikoha kaldasse- kus ootas peremees Martin koos kunstnikust kaasaga. Pärast järve peal saadud kogemust tundus lõunasöök Lendavas laevas eriti mõnus.
Seal ootas ees soe vastuvõtt ja lõke. Pererahvas tutvustas maja ja rääkis, kuidas see koht on kujunenud selliseks nagu ta on. Atmosfäär oli vahetu ja sõbralik ning paljud märkisid, et külalisi võeti vastu väga loomulikult ja külalislahkelt.
Lisaks kiideti toitu, mis oli maitsev ja sobis hästi sellesse päeva. Päike, lõke ja rahulik keskkond lõid hetke, kus sai lihtsalt korraks söögilaua taga ka silmad sulgeda ja vahest näole ka selle aasta esimesi päiksekiiri lasta.
Mitmel osalejal tekkis tunne, et siia võiks suvel kindlasti tagasi tulla ja kauemaks jääda.
Wagenküll – mõis, ajalugu ja spa
Õhtu viis meie reisiseltskonna Wagenkülli mõisa ja jalad kiirustasid Wagenkülli spaasse, mis pakkus väga meeldivat lõõgastust pärast pikka päeva. Eriti jäi meelde soe välibassein, kust avanes vaade talvisele maastikule. Samuti toodi esile spa avarus, saunade valik ja puhkealad. Teenindus oli spaas väga sõbralik ja tähelepanelik. Spa oli just see koht, mis pakkus võimaluse päevatempo maha võtta ja kogetud elamused rahulikult läbi mõelda. Enne Talvevõlumaa avastamist ja tagasisõitu õhtustasime mõnusalt Wagenkülli restoranis.
Peale kehakinnitust jalutasime õhtuhämaruses läbi ka Talvevõlumaa. Valgustatud lillede, planeetide ja loomafiguuride rohkus lõi omamoodi muinasjutulise maailma. Tegime fotosid ja arutlesime omavahel, kas midagi sarnast võiks kunagi ka meie piirkonda tekkida.
Jõudsime järeldusele, et selline lahendus ei pruugi igale poole sobida, sest iga paiga atmosfäär ja lugu on erinev. Samas tuleb Wagenküllile kindlasti au anda- nad on suutnud valgusinstallatsiooni siduda mõisamiljööga ning luua atraktsiooni, mis toob talvehooajal kohale palju külastajaid. Meie seltskonna jaoks jäi see pigem näiteks sellest, kui erinevalt võivad turismikohad oma keskkonda ja elamusi kujundada.
Mis sellest päevast kõige rohkem meelde jäi
Kuigi reisi eesmärk oli näha ja saada osa Wagenkülli talvevõlumaa kogemusest, siis pika päeva lõpuks jagunesid emotsioonid erinevates suundades.
Mõnele jäi kõige eredamalt meelde talvine Peipsi ja karakatitsaga sõit. Teised tõid esile vanausuliste muuseumi, mis avas terve uue kultuurikihi. Oli ka neid, kelle jaoks jäi kõige soojemaks mälestuseks Lendava Laeva külalislahkus ja mõnus lõunasöök.
Paljude jaoks oli aga kõige olulisem kogu päeva tervik – see, kuidas erinevad kohad ja inimesed moodustasid ühe suure kogemuse.
Turismi õppereis kui piirkonna mõistmise viis
Sellised õppereisid aitavad turismiettevõtjatel ja turismiarendajatel näha piirkonda uue pilguga. Ühe päeva jooksul kogetud lood, inimesed ja teenused annavad parema arusaama sellest, kuidas erinevad turismiteenused koos loovad külastajale tervikliku elamuse.
Kuigi õppereisi eesmärk oli näha Wagenkülli Talvevõlumaad, siis erilist tähelepanu pälvisid ka kõik Peipsi ääres- Kolkjas ja Varnjas kogetu.
Peipsi äär ei ole ainult kaunis loodus või üksikud vaatamisväärsused. See on piirkond, kus kultuuripärand, kohalikud inimesed ja turismiteenused põimuvad ühtseks looks, kus puuduvad selged piirid erinevate turimisobjektide vahel. Meie jaoks oli ka külastusjärjestus väga õige, saime vanausuliste muuseumist aimu, miks see küla selline on ning mõistsime kogetut kordades paremini.
