Boamadu võib juba praegu Ida-Virumaa rokilegendiks pidada. Põhjuseid selleks on küllaga: selja taga on juba 20 tegutsemisaastat, käredat keelt ja teravat meelt neil jagub ning muusika… selle pöörded on pidevalt punases piirdes. Kõigele krooniks jõudis Boamadu tänavuse “Eesti laulu” poolfinaali.
Saame Boamao poistega lähemalt tuttavaks. Bändi koosseisu kuuluvad Peeter Priks (vokaal, kitarr), Keith Mutvei (kitarr, vokaal), Roger Erikson (basskitarr, vokaal) ning Veli Rooger (trummid, vokaal). Roger, muideks, on ainukesena Boamaos olnud selle asutamisest saadik.
Roger, kuidas Boamadu alguse sai?
Omal ajal tulime pundi Toila gümnaasiumi poistega kokku, et ühe korra jõulupeol mängida. Nii see “ühe ürituse bänd” siiani kestab.
Miks just Boamadu?
Roger: Mõtlesime, et meil võiks üks äge rokkbändi nimi olla. Kuna rokkmuusikaga seostatakse ka madusid, siis hakkasime tähestiku järgi minema. Anaconda-nimeline tüdrukutebänd oli juba olemas, sealt järgmine täht oligi B ja Boamadu.
Enne kui bändi juurde tagasi lähme, siis öelge, kust sai teie armastus muusika vastu alguse?
Veli: Mu isa tegi kunagi Tammiku klubi kõige suuremat tantsubändi Viikingid. Kui nad 2004. aastal uuesti kokkutuleku tegid ja ma esimesi trummilööke kuulsin, olin mina, 14aastane päga, müüdud mees. Mõned nädalad hiljem sain juba päris enda trummikomplekti. Onu näitas mulle klassikalise trummirütmi ette, edasine on juba ajalugu.
Peeter: Suur osa minu perest on muusikaga seotud olnud, vanatädi oli lausa Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli direktor. Algklassides pandi mind klarnetit õppima. Ega keegi ei küsinud, kas tahad minna. Lähed ja kõik. Teismeeas jõudsin rokkmuusikani ning sealt see läks. Hakkasin iseseisvalt kitarri õppima. Esimesed pillid tegin videote järgi puidust ja lõhkusin neid. Mingil hetkel sain juba päris kitarri.
Roger: Minu muusikateekond algas sarnaselt Velile, ainult et palju varem. Mu isa oli kitarrist tollases bändis Ans. Muidugi. Siiani on meeles, kuidas mind koos hea sõbra, samuti ühe Boamao asutajaliikme Margus Randmäega, kelle isa samas bändis trumme mängis, pidudele kaasa võeti. Meid pandi baarist ostetud Pepsiga lava küljele istuma ning õppima. Umbes kümmekond aastat hiljem, u 16-aastasena, hakkasin muusikast ja bänditegevusest tõsisemalt huvituma. Pillimehe pojana olid mul kodus instrumendid olemas, oli vaja vaid piisavas koguses motivatsiooni ja tahet. Kahe nädalaga õppisin kitarri algteadmised omal käel selgeks ning edasi läks nii, nagu ta minema pidi.
Keith: Ema vaidleks mulle siin praegu täiega vastu, aga mina läksin muusikakooli viiulit õppima, et talle head meelt teha. Ema ise pidi muusikakooli pooleli jätma. Oleks ma siis teadnud, mida muusikakoolis käimine tähendab… (naerab – toim.). Õppisin viiulit ja klaverit kuni vanuseni, mil sain aru, et nende pillidega tüdrukuid ei püüa. Pidasin paar aastat pausi, aga siis ühel hetkel astus Veli Rooger tööõpetuse klassist sisse, kitarr käes. Vaatasin, et see juba läheb. Veli näitas esimesed akordid ette, nii õppisin ka esimesed lood ära. Mäletan, et minu esimene kitarr oli Novaluxist ostetud 100kroonine pillilaadne toode, mis mingeid noote üldse ei võtnudki.
Boamadu mängib omaloomingut. Kuidas te sõnade ja viisini jõuate?
Veli: Oli aeg, mil Boamadu tegi rohkem kavereid, kuid mingil hetkel võtsime vastu otsuse, et võõraid lugusid enam ei mängi.
Peeter: Tegelikult teeme hästi palju koos. Kui mõte tuleb, siis paneme selle kirja ja jagame. Sõnad ja viis tulevad tavaliselt minul ja Keithil kahepeale. Mõnikord salvestan midagi juba ette ning lasen poistel kuulata, kas sellest võiks asja saada.
Veli: Pets teeb vahepeal sellised demosid, et treenimata kõrv võib neid valmis lugudeks pidada.
Millest lugude kirjutamisel ainest saate? On see kerge tulema?
Peeter: Lood tulevad elust enesest, kõigest võib kirjutada. Mõnikord tuleb lüürika nagu sõrmenipsust. Aga kui sõnu tuleb n-ö välja pigistada, siis need tavaliselt käiku ei lähe.
Keith: Mul tulevad sõnad vahetult enne antud tähtaega. Üht lugu – “Elukas” – nägin aga unes. Ärkasin üles, panin sõnad kirja, tegin mingi põhja alla ja oligi valmis.
Kui lugudest rääkida, siis kuidas “Eesti laulu” poolfinaalis võistlev “Mitte kauaks” valmis sai?
Peeter: Tegin demoversiooni ja mõtlesin, et see võiks olla 1980ndate heviglämmroki küte. Proovisime ja kuulasime ning jäi selline “Äh, okei”. Suvel võtsime loo bändilaagris uuesti ette, tegime viisi, täiustasime sõnu.
Keith: Pean ütlema, et sõnad tulid siis, kui sõitsime lugu salvestama.
Peeter: “Mitte kauaks” tundus ainukesena eurolaulu tüüpi. Loos on refrään, vaikne koht, soolo, hea riff, salmid ja see kõik mahub kolme minuti sisse.
On kogu see eurojämm palju kuulsust juurde visanud?
Peeter: Pärast “Eesti laulu” on pakkumisi ja huvi kindlasti juurde tulnud. Kuulajaskond on suurenenud. Võit või kaotus – meil on juba hästi.
Veli: Spotify’s tõusis meie kuulatavus ligi 25 korda.
Peeter: Eraesinemisi on üksjagu tulnud.
Veli: Tegelikult on midagi veel soojas, aga praegu rohkem katet ei ava. Hoidke meie kanalitel silm peal!
Kas te vaidlete palju?
Ühest suust: Kogu aeg!!
Keith: Meil on selline vaikimisi kokkulepe, et kõik tuleb kohe välja öelda.
Peeter: Oleme nii semud, et meil on null solvumist. Käime vahepeal ikka nii sügavates kohtades, kus keegi kunagi käinud ei ole ja ei lähe ka.
Veli: Lõõbime üksteisega väga palju, see meie paksu nahka kasvatabki.
Aga ära ei tüdine?
Ühest suust: Mkmm!!
Veli: Me ei tüdine isegi pärast 5-6-päevaseid bändilaagreid. Võime väsida tegevusest, aga mitte seltskonnast.
Teil on kindlasti naljakaid lugusid, mida jagada?
Peeter: Mulle meenub, kuidas suvel ühes pulmas esinesime ja ma ei näinud laval rokkides, kuhu astun. Järsku oli terve lavaesine tumm! Selgus, et olin ühe pikendusjuhtme lüliti üles leidnud.
Keith: Roger on meil see mees, kes pildistab ja videosid, sh osasid meie muusikavideosid, teeb. Näiteks enne “Hüljatute” filmimist oli Roger endale just drooni ostnud. Mõtlesime siis droonikaadreid ka teha. No ja esimene katse lõppes sellega, et keset põldu oli üks puu, mille otsas droon oma teekonna lõpetas. Õnneks jäi masin ellu ning video sai valmis nagu planeeritud.
Milliseid esinemisi kõige ägedamalt meenutate?
Roger: Neid ägedaid on palju olnud, iga esinemine on omaette mälestus. Läbi ajaloo oleme esinenud näiteks Gaz-53 kastis Saaremaal, Tallinna Lillepaviljonis 60 aasta juubelil, väiksematel pidudel, kus 10-pealine seltskond teeb vingema peo, kui sajad tagasihoidlikud kuulajad väliüritustel. On tehtud suure saladuskatte all üllatuspidusid sõpradele ning sõprade sõpradele jne. Neid häid emotsioone aastate peale ikka jagub.
Veli: Minul on eredalt meeles esinemine siinsamas Saka rahvamajas (intervjuu toimumiskoht – toim.). Läksin mängima kesiste ootustega, aga tuli väga vinge õhtu, sain end täiega välja elada.
Keith: Mulle meenub esinemine Tuletorni festivalil Rannapungerjal: päike lõõmas otse lava peale, aga väga äge kogemus oli. Loomulikult ei saa üle ega ümber sellest, kuidas eelmisel aastal Tartu rokiklubis koos Terminaatoriga lava jagasime.
Millega te muidu igapäevaselt tegelete või enda akusid laadite?
Roger: Olen vanem-müügiinsener tootmisettevõttes Estanc, kus valmistame ja transpordime nii suuruselt kui ka kaalult Eesti suurimaid terastooteid. Kui bändi parasjagu ei tee, siis haaran fotoka ja lähen (elus)loodusele külla, käin kohtades, kuhu tavainimesed tihti ei satu. Kodus õpetan ja mõjutan tasapisi oma kaht poega muusikat tegema ning armastama.
Peeter: Mina olen Illuka põhikoolis täiskohaga muusikaõpetaja ning teen ka teisi muusikalisi projekte. Vabal ajal harjutan pilli, kasvatan oma väikest last ja olen perega.
Veli: Vastutan Jõhvi gümnaasiumi IT poole eest, aitan inimestel tehnoloogiaga hakkama saada. Akude laadimise kohta ütleks, et bändiproovis käimine on küll füüsiliselt võrdlemisi kurnav, aga vaimne pool saab ergutust juurde.
Keith: Töötan tarkvaraettevõttes Insly ning minu ülesanne on Inglismaa ja Ameerika turule kindlustustarkvara müüa. Aja võtan maha muusikat kuulates, ent tihtipeale, kui üksinda kodus olen, kuulan hoopis vaikust.
Millised on need kohad Ida-Virus, mida kindlasti soovitaksite külastada?
Peeter: Soojal suvepäeval soovitaks kindlasti Peipsi järve äärde minna…
Veli: …võtaks telgi ja jääks ööseks. Siis veel Narva-Jõesuu rand.
Roger: Alutaguse ürgmetsad, kus on nii vaikne, et kõrvad hakkavad vilisema. Puhkuseks perega on alati asendamatud Peipsi ja Narva-Jõesuu lõpmatud liivarannad.
Keith: Purtse ning Liimala ka.
Aga vähem tuntud kohtadest?
Peeter: Pannjärve näiteks.
Veli: Mina viiks Tammiku kaevanduse mägedesse, minu pool lapsepõlve möödus seal.
Viimaks ei saa küsimata jätta. Kes ikkagi “Eesti laulu” võidab?
Ühest suust: Meie võidame!
Boamao tegemisi saab jälgida:
