Peipsi põhjaranniku suve staar on ilma kahtluseta Kauksi. Külastajaid tabab üllatus, kui palju uut võib üks pisike rannaküla pakkuda.
Kauksis on valmis saanud Alutaguse Rahvuspargi külastuskeskuse hoone, kus väliekspositsioon näitab kätte, kuhu minna matkama ja kus teha lõket, ja hoone sisemus avab sõnas ja pildis Eesti kõige uuema rahvuspargi väärtused.
Puhkajaid teenindab ka rannamändide alla sulandunud uus Kauksi rannahoone, kus saab laenutada rattaid, rannainventari, kasutada tualetti ja haarata midagi meelepärast kergeks kehakinnituseks.
Ruumi jagub kõigile
Et Peipsi randatest kuulsaim – Kauksi rand – vastaks tänapäeva puhkaja ootustele, on vald investeerinud ka randa ning rajanud sinna promenaadi mööda luiteid kulgevate laudteede, randa viivate treppide ja vaateplatvormidega.
Kõige rohkem tullaksegi Kauksisse rannamõnusid nautima, sest liivane supelrand, luited ja männimets loovad selleks täiuslikud tingimused. Peipsi järv näeb välja nagu meri, aga on erinevalt põhjaranniku mererandadest suvel päriselt soe, mõnikord isegi 27 kraadi. Tänu laugjalt süvenevale järvepõhjale armastavad Peipsi ääres suvitada mudilastega pered.
Liivane supelrand siugleb katkematu ahelana Kauksist Vasknarvani ja selle pikkuseks on eri allikates märgitud 30 kilomeetrit. Mida üks suvitaja võiks selle teadmisega pihta hakata? Seda, et kui Kauksi rand on kuumadel suvepäevadel ülerahvastatud, võib rahuliku südamega edasi Vasknarva poole põrutada – privaatne kohake on igal juhul tagatud.
Kauksi pole tähtis punkt ainult rannaliste, vaid ka loodushuviliste kaardil. Näiteks jõuab sinna välja üle 600 kilomeetri pikkune RMK matkatee haru, mis algab Läänemaalt Penijõelt ja mille tähistamine oli RMK kingitus Eesti saja aasta juubeliks.
Need, kes eelistavad lühemat ja kergemat sorti matka, leiavad Alutaguse rahvuspargi külastuskeskuse õuelt Oja ja Luite raja alguse ning lõpu. Iseäranis võib neid radu soovitada lastega peredele, sest 3-4 kilomeetrine retk mõnusas ja puhtas männimetsa aluses on enamikule jõukohane.
Luite matkarada lookleb paralleelselt luitega Rannapungerja jõe suudmesse ja tagasi. Kuna see läheb läbi Kauksi telkimisala, mis on ilusate suveilmadega ülerahvastatud, on sellistel juhtudel parem valik Oja rada. Seal ootavad looduses liikujat käänulise oja kõrged kaldad.
Ringrajad eriti hinnas
Nii Luite kui Oja on ringrajad, mis läksid eriti hinda koroonaajal. Näiteks Ida-Virumaa kõige populaarsemal Selisoo matkarajal tuleb liikuda mööda laudteed kitsastes oludes edasi-tagasi ja nii on rahvarohketel päevadel keeruline distantsi hoida.
Ringikujuline matkarada on veel Kurtnas. Üheksa kilomeetri pikkune rada läbib üheteistkümne järve kallast. Üks järv vähem kui kilomeetri kohta pole ju paha saak!
Kokku on Eesti järvederikkamas piirkonnas Kurtna järvestikus 42 looduslikku veesilma. Päevitajate ja suplejate üks meelispaiku on liivase kalda ja kahe lõkkekohaga Rääkjärv, sest seal on vesi alati soe. Talvel võtavad Rääkjärve üle kohalikud talisuplejad, kes seal jääauku pidevalt lahti hoiavad.
Kurtna järved meelitavad veel seene- ja marjakorjajaid, kalastajaid ja sportijaid. Viimaste Meka on Alutaguse puhke- ja spordikeskus Pannjärvel. Sealne mõnusa reljeefiga metsaalune sobib igasuguste vastupidavusspordialade treenimiseks, aga ka lihtsalt jalutamiseks ja linnakärast eemaldumiseks.
Seenelistele, kes kipuvad metsas ära eksima, võin anda väärt vihje: kaseriisikaid ja kukeseeni kasvab otse Pannjärve terviseradade kõrval. Kuna rajad on kenasti märgistatud ja ka valgustatud, võib orienteerumispuudega seenejahtija seal end üsna turvaliselt tunda. Boonuseks on veel see, et tervisesportlased seeneämbriga ringi ei jookse ning kõige kirglikumad seenelised täiendavad oma varusid sügavamal metsas.
Alutaguse puhke- ja spordikeskuse parklad on autosid täis aasta ringi, iseäranis tunnusürituste Alutaguse rattamaratoni ja suusamaratoni ajal. Pannjärvel on suusahooaeg üks pikemaid Eestis, näiteks viimastel talvedel nägi seal suusahunte sõitmas veel aprilliski. Radadel käib trenni tegemas ka president Kersti Kaljulaid. Küllap on siinsed rajad talle armsaks saanud Alutaguse öömaratoni ajal, mida president on kiitnud kui nõiduslikku sõitu.
Mitmes tükis Alutaguse rahvuspark
Kuigi alguses sai mainitud, et Kauksisse on kerkinud Alutaguse rahvuspargi külastuskeskus, siis kõnealune Kurtna järvestik on samuti osa rahvuspargist. 2018. aastal asutatud Alutaguse rahvuspark erinebki Lahemaast või Soomaast selle poolest, et pole ühes tükis.
Rahvuspargi südameks loetakse Agusalu soostikku, mis laiub Peipsi ja Kurtna järvestiku vahel ning mille eripäraks on Eesti ainsad mandriluited, kohalikus kõnepruugis kriivad.
Sisemaiseid liivaluiteid on harjutud nägema kõrbes, aga Alutagusel ilmutavad nad end soomaastikel: männikutega kaetud kõrged ja kitsad liivaseljandikud vahelduvad väikeste sooaladega, kusjuures lummav vaade avaneb nii rabalt kriivale kui vastupidi. Kriivasid näeb ka näiteks Kotka matkarajal, mis tutvustab eri sootüüpe, aga Agusalus on nad kõige esinduslikumad.
Alutaguse rahvuspargist leiab ka omapärase kultuurikihi – poluvernike jälgi. Selle tänaseks kadunud rahvakillu ajaloo ja kultuuri räägib kõige paremini lahti Iisaku kihelkonna muuseum.
Poluvernike esivanemateks olid vadjalased, kellest said 11. sajandi paiku Iisaku ümbruse põliskülade asukad. Aja jooksul seguneti Narva jõe ääres venelastega ja Alutaguse südames eestlastega. Poluvernikud hakkasid siin kandis eestistuma 19. sajandi lõpul.
Poluvernikeks ehk pooleusulisteks hakati neid kutsuma sellepärast, et nad astusid kohalike survel ametlikult luteri usku. Nad lasksid lapsi luterlasteks ristida, käisid leeris ja armulaual. Samal ajal austasid poluvernikud edasi õigeusku: kummardasid ikooni, lõid risti ette ja paastusid õigeusklike kombel.
Iisaku muuseum ei piirdu ainult poluvernike loo jutustamisega. Näiteks kui uskuda vanarahva pajatusi, et pruudikleidi vastu nühkides saab abiellujate õnnest osa, leiab selleks muuseumis praegu eriti ohtralt võimalusi. Koos kohalike elanikega sündinud pulmanäitus “Mehele minemise aeg” ootab jätkuvalt uudistajaid.
Oma õuealal üllatab Iisaku muuseum sellega, et palub külastajal jalad paljaks võtta. Ikka selleks, et paljajalu käimine on tervislik. Tunnetusrajal on see veel ekstra tervislik, sest tallaaluseid masseerivad liiv ja käbid, kivid ja killustik, puupakud ja kooremultš.
Iisakus saab käia tunnetusrajal ja teha tutvust piirkonna objektidega Alutaguse maastikumängu mängides. Nii on piirkonna tähtsamad vaatamisväärsused ja asutused 50 ruutmeetril justkui peo peal: kirikud ja klooster, maastikukaitsealad ja vaatetorn. Kui Iisaku mäel (tuntud ka kui Tärivere mägi) päris vaatetorni otsa ronida, paistavad samuti nii Kuremäe klooster kui ümberkaudsed rabad kätte.
Kuremäe on kultuurihuviliste kindel sihtmärk piirkonnas ja mitte ainult sealse kõige tuntuma vaatamisväärsuse Pühtitsa nunnakloostri tõttu. Kuremäe kanti on oma jälje jätnud ka Kalevipoeg ja tema hauakünka üheks võimalikuks asukohaks peetakse mäekinku, millele Kuremäe klooster ehitati. Tähistatud on Kalevipoja haud siiski lähedalasuvas Kivinõmme metsas, mida peetakse tõenäolisemaks matmiskohaks.
Mäetagusel saab sauna ja süüa
Kui Alutagusemaa külalisel tekib soov korraga hästi süüa, spaalõõgastusi nautida ja end järgmiseks avastusretkeks välja puhata, sobib selleks imehästi piirkonna üks ja ainus mõisahotell Mäetagusel.
Renoveeritud mõisakompleksi ajalooline tall-tõllakuur elab uut elu restoranina, mis kannab kunagise härrasrahva Roseni nime. Tänapäeva inimestele ütleb vast rohkem Joel Ostrati nimi – tuntud tele- ja peakokk on seal kokku pannud kohalikku toorainet austava menüü.
Kunagises mõisa talveaia hoones haritakse aga eksootiliste viljade asemel ihu. Stiilsest ja soojast supelmajast ning vaiksest sauna tagatoast leiab üheksa sauna, samuti basseinid, mullivannid ja lõõgastusalad. 30kraadine soojus meelitab supelmajja beebide ja väikelastega peresid. Vaikust ja rahu ihkavad puhkajad hindavad väga seda, et Mäetaguse von Rosen spa on Eesti esimene ainult täiskasvanutele mõeldud hotellikompleks.
SIRLE SOMMER-KALDA
“Põhjaranniku” ajakirjanik
