Ida-Virumaal asub Eesti pikim liivarand, aga see pole ainus põhjus, miks siia suvitama tulla. Siinsete randade suurim väärtus peitub nende erinäolisuses – Eestist lahkumata võib sattuda nii Norra kui Kreekasse.
Ida-Virumaal võib sisustada terve puhkusekuu iga päev ise rannas peesitades.
Tallinna poolt tulles meelitab Ida-Virumaa piiri juures maanteelt maha keerama maaliline Liimala rand. Oma liivast välja turritavate liiv-vareskaera puhmade ja madalate rannamändidega meenutab see harjumaalastele Kloogaranda. Liimala rand on inspireerinud korraldama maalilaagreid ja pildistama üles lugematuid päikeseloojanguid.
Liimala rannalooduses tipptasemel arhitektuur
Looduse loomingut täiendab Liimala rannas hiljuti rajatud Tulivee turismikeskus Hõbelusikaga auhinnatud restorani, salapiirituseveo teemalise külastuskeskuse ja hotelli, välilava ning vaatetorniga. Eesti metsa- ja puidutööstuse liit kuulutas Tulivee kompleksi 2019. aasta puitehitiseks.
Populaarsetest randadest järgneb Liimalale Aa rand, mida koduläheduse tõttu armastavad eelkõige Kohtla-Järve elanikud. Aas on samuti liivane rand, aga sinna on pillutatud suuremaid ja väiksemaid kivirahne. Mitte nii palju ja suuri kui Käsmus, aga muljet avaldavad need ikkagi.
Kui Liimala ja Aa rannale pääseb hõlpsasti autoga ligi, siis Saka rand on juba teine tera.
Selleks, et üle 50 meetri kõrguselt pankrannikult alla laskuda, tasub auto parkida Saka mõisa juurde ja kasutada sealset randa viivat treppi. Väikest pingutust korvab valge liivaga rand, mida Saka mõis reklaamib kui tõelist pärlit, “kus järsakuseinast pressiv sinisavi veeretab end liivaribale; kus lugematud nired ja joakesed otsivad otsemat teed mereni, jättes endast maha kummalised savised jäljed; kus lebavad lugematud, kõrgelt kaldast lahti rebinud puud, juured omavahel keerdus kui maduussid…”.
Põnev kivide ja väsimusest ümberkukkunud puude maailm avaneb ka pangaaluses Valaste rannas. Seal ei käida niivõrd rannamõnusid nautimas, kuivõrd Eesti kõrgeimat juga imetlemas. Et aga osa Valaste-Ontika matkarajast kulgeb mööda mereäärt, siis miks mitte end vahepeal vette kasta. Sama värskendavana kui karge merevesi mõjub Põhjamaa vihmamets – harjumatult lopsakas laialeheline lehtpuumets ja sõnajalatihnikud avanevad matkaraja mõlemalt trepilt ning vaateplatvormidelt.
Toilast leiab kõigi mugavustega ranna
Pärast metsikuid randu pakub toredat vaheldust nö kõigi mugavustega Toila rand, kus saab kohvikus ja restoranis keha kinnitada, väliterrassidel koos sõpradega päikeseloojangut tähistada, uutel väljakutel rannavõrkpalli taguda või välijõusaalis muskleid pingutada.
Augustikuu viimase laupäeva õhtul süttivad Toila rannas muinastuled. Et suvelõpupeole põnevust lisada, valmistavad võistkonnad kõigepealt skulptuurid, millele üksteise järel tuli otsa pannakse. Muinastulede öö on Ida-Virumaal kõige pikemate traditsioonidega just Toilas, kus seda on tähistatud juba kuraditosin korda.
Pühajõe suudmes asuv Toila sadam on koduks kala- ja merepäästepaatidele ning jahtidele; suviti kuuleb seal aga “7 linna muusika” festivali raames väärt muusikat.
Randa ja sadamasse jõuab läbi imeliselt vaheldusrikka Oru pargi, seega pole nauditav ainult sihtpunkt, vaid ka teekond sinna. Ranna enda omapäraks on lamedatest rannakividest vallid, mis lähevad üle liivaseks merepõhjaks. Tean ühte Lõuna-Eestist Toilasse kolinud inimest, kes ütleb, et siinne rand on täiesti müstiline − nagu oleks Kreekasse sattunud.
Voka rannas võib end aga tunda kiviaega sattununa, vähemalt selline kogemus on perekond Jalonenil. “Läksime randa piknikule ja unustasime kõik söögiriistad maha. Ehitasime kividest grilli ning võtsime suuremad ja lamedamad kivid taldrikute-vaagnate asemel kasutusse. “Flintstone’i” [sari kiviaja perekonnast − toim.] piknik missugune!” meenutas ühte suvepäeva Ida-Viru turismikoordinaator Kadri Jalonen.
Kiviteema jätkub Sillamäe plaažil, mille äärde ehitatakse praegu purskkaevude, sildade, trepistike, vaateplatvormide ja mitmesuguste sportimisvõimalustega rannapromenaadi. Sillamäe ja Narva-Jõesuu vahel tasub põigata Udria randa. Udria on laialt tuntud Vabadussõjas märgilise Eesti-Soome ühisdessandi poolest, aga seal on ka äge loodus: ürgorg, liivakivipank ja võimas kivikülv, mis laiub ligemale poolekilomeetrisel rannikualal.
Narva-Jõesuus jagub ruumi kõigile
Kui Udria rannas saab kivirahnudel turnimisest isu täis, ootab lõõgastus Narva-Jõesuu rannas, mis on ühtlaselt peene liivaga ja pakub täiuslikku rannamõnu ligemale kümnel kilomeetril.
Minu päikesekummardajast tuttav Tartust peab Narva-Jõesuu randa Eestis ainsaks, kus saab endale väärikalt pruuni jume peale tõmmata, ilma et peaks võitlema oma koha eest päikese all, aga samas on olemas kõik suvitamiseks vajalik: vetelpääste ja rannakohvikud, surfiklubi ja rannavolleplats, pingid ja tualetid, promenaad ja pargid.
Kui Narva-Jõesuu on Eesti üks pikemaid mererandu, siis Peipsi põhjarannikult leiab Eesti konkurentsitult pikima liivaranna. Sinna tasub minna otsima sooja suplusvett, pehmet liiva ja õhulist männimetsa.
Turismiteatmikud ütlevad, et 30-kilomeetri pikkune Peipsi põhjakallas kulgeb Kauksist Vasknarvani. Tegelikult võiks Tartu poolt tulles teha esimese peatuse juba Rannapungerjal. Sealne rand on küll kohati roostikku kasvanud, aga on eriline oma rohkem kui 70aastase majaka tõttu. Tuletorni jalamile ehitatud vaateplatvormilt avaneb kaunis vaade nii järvele, järve suubuvale Rannapungerja jõele kui rannamaastikule.
Kunagi oli Rannapungerja oluline palgiparvetusjõgi, mida mööda toodi talvel sügavatest laantest välja ülestöötatud metsamaterjal. Praegu on see pigem puhkusekoht, kus saab korraga olla järve- ja jõerannas.
Rannapungerja jõesuudmes on üle kümne aasta korraldatud Tuletorni festivali. Ei teagi, kas kauni koha, kvaliteetse muusika või mõnusa publiku tõttu, aga festival on olnud kõik see aeg ilmataadi erilise soosingu all. Südasuvised kontserdid on Ida-Virumaalt pärit näitleja Guido Kanguri kummardus oma kodukandile ning programmist leiab talle meelepärast jazzi, poppi, bluusi ja rokki.
Kauksis, mis on Peipsi põhjakalda tuntuim suvituskoht, asub Eesti suurim riigimetsa majandamise keskuse (RMK) väjaehitatud puhkeala. RMK on rajanud telkimisalad veel Raadna, Uusküla ja Karjamaa liivaluidetel laiuvasse männikusse.
Kui ei soovi piirduda ühe suure Peipsi järvega, leiab sealsamas Ida-Virumaa nn lõunaosariigis Kurtna järvestiku, kus on valikus lausa 40 veesilma. Neist üle kümne sobib oma liivase põhja ja hea ligipääsuga ideaalselt ka rannapuhkuseks. Telkima saab jääda Konsu järve äärde, mis on Kurtna järvestikus suurim. Puhkajate seas vähemalt sama populaarsed Liivjärv, Rääkjärv, Nõmmjärv ja Martiska järv on aga varustatud RMK lõkkekohtadega, mis leiavad aktiivset kasutust.
Pidevalt rahvastatud on ka lähedal asuvate Jõuga järvede lõkkekohad. Neljast üks – Pesujärv – on mõnus ujumiskoht, sest järve äärde viib laudtee ning mugavaks vette minekuks on olemas ujumissild. Üks hinnatud supluskohtadega järv asub veel Ida-Virumaa läänepiiril Uljastel. Selle kalarikka allikajärve ääres on nii lõkkekoht kui matkarada.
Eriliste elamuste otsijaile
See, kes jahib nunnudest järvesilmadest sootuks teistsugust rannaelamust, võiks võtta plaani Aidu tehismaastiku. Pärast lahtise kaevanduse sulgemist on sealsed sissesõiduteed ja kaevealad täitunud veega. Nii leiab keset kivikõrbe eest kauni helesinise või rohelise värvusega veemaailma, nn Ida-Virumaa fjordid.
Kui Peipsi järves tuleb piisavaks ujumissügavuseks pikalt vantsida, siis Aidus pead olema sukelduja, et põhjani jõuda. Klassikalist rannariba ei tasu aga Aidust otsida. Mõnes laugemas kohas pääseb vette ilma trepi abita, mina olen kasutanud vetteminekuks treppi ja ujuvplatvormi, mille on ehitanud Adrenaator Grupp ja mis asub kaevandusmuuseumist vaid mõni kilomeeter eemal.
Omamoodi kummaline tunne on ujuda kohas, kus kunagi on vuranud võimsad kaevandusmasinad ning sinust ühele poole jääb omaaegse Kohtla kaevanduse lõpp ja teisele poole Aidu karjääri algus. Sarnase tunde tekitab Joaoru rand Narvas – piirijões avaneb vaade nii Narva kui Ivangorodi linnusele.
SIRLE SOMMER-KALDA
Ajalehe “Põhjarannik” ajakirjanik
„Lugu valmis EL Regionaalarengu Fondi toel“.
