Kreenholmi manufaktuuri territooriumi külastades suudab ainult tunnetada, kui mastaapne on siinne tekstiilitööstus kunagi olnud, ja paneb küsima, kas hiilgeajad võivad tõepoolest korduda.
Kreenholmi alale pääseb ainult ekskursiooniga või eriürituste raames. Maist oktoobri lõpuni korraldab Narva muuseum giidiga jalutuskäike igal pühapäeval kell 12. Ekskursioonid muul ajal ettetellimisel gruppidele.
“Sellele Narva vahutavate koskede vahel mürisenud rohkem kui kümne tuhande töölisega mammutettevõttele ei leidunud võrdset ei Venemaal ega Euroopas. Kuigi masinad enam Kreenholmis ei tööta, töölised tsehhides ei askelda ja Narva kosedki on lahti vaid paar korda aastas, paneb Kreenholmi industriaalarhitektuur endiselt vaimustuma,” lubab Narva muuseum, kutsudes kõiki huvilisi poolteist tundi kestvale jalutuskäigule.
Suurim ja moodsaim
Mina olen sattunud ekskursioonile, kus teejuhiks teisele poole kunagise tekstiilihiiu väravat oli Narva muuseumi peavarahoidja Aili Vester. Tema esimene töökoht pärast keskkooli oli Kreenholm, nagu vist enamikul narvalannadest.
Ringkäigu kõige tähendusrikkam peatus on vana ketrusvabriku juures, mis sai nurgakivi 1857. aastal. Just sealt algas Vene, Inglise ja Saksa kapitaliga püsti pandud manufaktuuri ajalugu, mille sisse jäi mitu aastakümmet, kui Kreenholm oli suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas ja moodsaim tööstusettevõte Venemaa keisririigis.
“Vana ketrusvabrik Kreenholmi saarel ehitati kõige esimesena. See oli ka kõige esimene, mis 2004. aasta kevadel kinni pandi,” rääkis Aili Vester hiidmaja ees, mille paefassaadidel kulgevad monotoonsed ja lõpmatuna tunduvad akende read. Vana ketrusvabriku hingusele minek oli avamäng edasistele koondamistele ja kunagise mammutettevõtte pankrotistumisele 2010. aastal.
2015. aastal olin tunnistajaks Narva kultuurifoorumil osalejate arutelule, kas kunagi võib see ketrajatest mahajäetud hiigelhoone ja siseõu täituda kauni muusikaga. Sel hetkel tundus kahtlejaid olevat rohkem kui uskujaid.
Viimastel aastatel on aga kultuurne unistus saanud tõeks ja aeg-ajalt pulbitseb vana ketrusvabriku õuel ning sammassaalis kontserdi- ja teatrielu. Nii on vabrikuseinte vahel peetud linnakultuurifestivali “Station Narva” ja Narva ooperipäevi. Narva ooperipäevade kunstiline juht Julia Savitskaja tõdes, et publikule pakub ooperi ja Kreenholmi arhitektuuri kombinatsioon tohutu suurt huvi.
Lõi täiesti pahviks
Kõige suurema publikuhulga on aga Kreenholmi toonud Tartu Uus Teater, kes lavastas Joala tänaval tragöödia Jaak Joalast. Koos peategelasega rullus sealsamas vana ketrusvabriku sisehoovis lahti teistegi nõukogude supertsaaride elu. Teatri endine juht Raul Oreškin kinnitas, et Narva oli parim koht suvelavastuse “Kremli ööbikud” tegemiseks.
“Kui käisime näitetrupiga Kreenholmis, jäi kõigil väga võimas tunne. Ükskõik kui palju on inimesed Kreenholmi piltidel näinud, on kohapealne emotsioon ikkagi väga tugev. Saime kohe aru, et Varasesaar on õige koht. Esiteks kannab tänav Joala nime. Mitte küll Jaak Joala, vaid mõisa järgi, aga see oli ikkagi märk. Teiseks voolab sealt läbi jõgi, mida Venemaa aeg-ajalt lüüsidega avab ja mis on ülejäänud ajal kuivanud jõesängina nagu unustuse jõgi. Sama nime kandis ka üks tuntumaid Joala laule. Ja kui Venemaa Jaak Joalal “lüüsid kinni pani”, siis ta kuivas staarina kokku.”
Jaak Joalat kehastanud Märt Avandi tunnistas, et sattus tänu lavastusele Kreenholmi esimest korda ja see lõi ta täiesti pahviks. “See oli küll nukker ka, aga võimas. Meile räägiti Kreenholmi ajaloost, sellest, kuidas kunagi oli see omaette linn, õigupoolest riik riigis, oma haigla ja kultuurimajaga. See, mida seal praegu näeb, viitab sellele, et see võiski nii olla.”
Tõepoolest, Kreenholmi manufaktuuri linnak rajati Inglismaa edumeelsemate tööstusasumite eeskujul ja see püüdles ideaalse ühiskonna mudeli poole, kus töötajate materiaalsed ning vaimsed vajadused on maksimaalselt rahuldatud. Asumis oli oma kool ja lasteaed, luterliku ja vene apostliku õigeusu kirikud, kauplused ja isegi arestimaja.
Rõhku pandi ka hoonete arhitektuurile ja läbivaks kujunes historistlik stiil. Üks historitsistlik villa, mis ehitati Kreenholmi manufaktuuri tehnilisele direktorile John Carrile elumajaks ja mida narvalased teavad hilisema Kreenholmi kultuurimaja ning raamatukoguna, on saanud uue elu loomeinimeste pesana – rahvusvahelise kunstiresidentuurina.
Kreenholmi eluvaim tuleb tagasi
Kreenholmi manufaktuuri saarelt saab kiigata ka üle jõesängi Venemaale, kus paistavad vanad lina- ja ketrusvabrikud. Need jätavad mahajäetud ja kummitusliku mulje. Kreenholmi on vähemalt eluvaim tagasi imbumas.
Manufaktuuri Rootsi omanikel, osaühingul Narva Gate, on selle 30 hektari suuruse maa-ala suhtes ambitsioonikad plaanid. Kõik nõukogudeaegsed hooned on praeguseks lammutatud ning alles on jäetud vaid muinsuskaitsealused ajaloolised tehased. Tulevikus võib see mahajäetud kvartal täiesti uue hingamise saada, kui see õnnestub muuta piirilinna uueks ja atraktiivseks keskuseks koos elumajade, meelelahutus- ja kultuuriasutuste, konverentsikeskuse, hotellide ja kaubandusettevõtetega.
Millal see kõik juhtub, on miljoni dollari küsimus, aga uue energia esimesed pääsukesed on juba lendu läinud või hoovõturajal.
SIRLE SOMMER-KALDA,
Ajalehe “Põhjarannik” ajakirjanik
