Kurtna järvestik oma ümmarguselt 40 veesilmaga on armastatud puhkepiirkond. Võistlushimulistes inimestes tekitab see kant aga hasarti. Talviti liiguvad seal ringi jäärebased – matkajad -, kes kollektsioneerivad üksteise järel kõik Kurtna järved.
Liustikujää ja jääpankade sulamise tagajärjel tekkinud Eesti järvede rikkamas piirkonnas on metsaste liivaküngaste keskel 30 ruutkilomeetril kokku 42 looduslikku veesilma. Kuna kahte järve kuival perioodil peaaegu ei ole, on mõnes allikas mainitud numbrit 40.
Igal juhul matkaklubi Nipernaadi traditsiooniline kahepäevane retk kannab nime “Jäärebane 42” ja selle eesmärk on talvises metsas üles leida ning heade jääolude korral ületada 42 järve. Kõik, kes sellega hakkama saavad, kuulutatakse jäärebaseks.
Kaks päeva tampimist
Viimati kulus täiskollektsiooni saamiseks 22 tundi ja 52,5 kilomeetrit; vahepeal ööbiti Alutaguse spordi- ja puhkekeskuses. Aastatagusega võrreldes kogunes 15 kilomeetrit rohkem, kuna soe talveilm oli võimust võtnud ja matkajad ei pääsenud üle järvede, mistõttu tuli ümber minna.
Järv saab võetud, kui matkajad selle juurde jõuavad. Matkajuhi Kunnar Karu sõnul on “Jäärebane” matkajatele väga motiveeriv.
“Inimestel on lihtne ja selge matkata, kui on palju väikesi eesmärke, millest üks suur kokku saada. Paljudele on see ka ettevalmistus mõneks pikemaks matkaks. Nii mõnigi tuleb enne suvist Elbruse vallutamist kontrollmatkale Kurtnasse, kus saab selgeks, kas on jõudu ja jaksu ka Euroopa kõrgeima tipu otsa ronida,” räägib Kunnar Karu.
Seega on Kurtna maastik arvestatav väljakutse igale matkajale. Aga “Jäärebane” võrdub ka väga ilusa talvise looduse ja maaliliste järvedega, mille vaateid saab telefon matka ajal triiki täis. Kunnar Karu peab Kurtna järvistut üheks ilusamaks kandiks, kus talvel matkata.
Sellele väitele saan südamerahuga alla kirjutada. “Jäärebase” tiitlit pole ma küll ise püüdnud – ainult vapraid matkajaid intervjueerinud -, küll aga olen läbi teinud ühe talvise retke. See juhtus jõulupühade ajal, kui Alutaguse matkaklubi kutsus pärast rikkalikke sööminguid Kurtna vaheldusrikkale maastikule end liigutama.
Näkineiud peletati minema
Jõuluretk maastikukaitsealal kulges suuresti männimetsaaluses paksus lumes sumbates, et suusaradu võimalikult palju säästa. Paari tunni jooksul möödusime neljast järvest, millest igaühel oma lugu rääkida. Näiteks Rääkjärv on tuntud järve põhjas oleva Rootsi kuninga kuldtõlla, aga ka näkkide rohkuse poolest.
“Räägitakse, et selles järves olevat olnud kõige rohkem näkineide, kes mehi ära meelitasid, nii et need kippusid siin pidevalt uppuma. Kord näinud Vasavere metsavaht, et näkineid passib jälle kivi peal. Ta oli kuulnud, et kui näkineidu lasta, siis püss ei lähe lahti ja kuul ei tule välja muidu, kui tuleb panna sõrmus raua otsa. Nii kui ta pani sõrmuse raua otsa, sai näkineid aru, et midagi kahtlast on teoksil, ja palus: “Ära lase, soovi midagi!” Metsavaht soovis, et näkineid siit järvest kaoks ja rohkem keegi ei upuks. Ja teate − pärast seda upub siin inimesi tõepoolest palju vähem,” pajatas Alutaguse matkaklubi juht Ingrid Kuligina.
Suviti on liivase kaldaga Rääkjärv päevitajate ja suplejate meelispaiku. “Teiste järvede kohta pole teada, et ükski mõisnik oleks armastanud nende ääres suvitamas käia, aga Rääkjärve ääres käis puhkamas Voka mõisnik Wilcken,” teadis Ingrid Kuligina.
Pärast teejoomise pausi Liivjärve lõkkekohas möödusime edasi Konnjärve poole liikudes hõredamast metsatukast − üle kümne aasta tagasi möllasid seal ulatuslikud põlengud, mis said alguse halvasti kustutatud lõkkest. Suured metsatulekahjud olid siin kandis ka pärast sõda.
“Tookord otsustati kuivade ja tulekahjuohtlike mändide vahele läätspuid istutada, kuna lehtpuud võtavad maha suure tulehoo. Männimetsas on sageli nii, et kui tulekahju alguse saab, siis ta on esialgu pinnapealne. Paljudes riikides männimetsad muidu ei uuenegi, kui tulekahju on läbi käinud ja suure kuumuse käes käbid avanevad ning seemned saavad välja tulla. Ja kuna alt on kõik põlenud, siis seemnel ei ole konkurente − ta saab paremini välja idaneda,” rääkis retkejuht.
Läätspuudest, mis omal ajal tuleleviku peatamiseks istutati, pole aga enam kuigi palju järel. Hiljuti raiuti maastikukaitsealal suur osa läätspuid välja, sest see on võõrliik. Ta pole sellele kohale omane ja levib väga kiiresti.
Viimasena jäi tookord meie teele pisike Mätasjärv, mis on tähelepanuväärne selle poolest, et sõjaajaloo klubi Otsing tõmbas sealt välja tanki T-34, mis on praeguseks restaureeritud.
Ilus igal aastaajal
Kirglikku matkajat Tanel Leisalu tõmbab Kurtna järvede äärde olenemata sellest, mis aastaaeg parasjagu on. Näiteks võib ta teha ühel kevadpäeval “pisikese” jooksuringi, möödudes sealjuures 25 järvest – just nii paljuks jätkus tookord head enesetunnet ja muud eesmärki polnudki.
Kahe päevaga on ta jalgsi “ära käinud” ka kõik järved. “Viimasel talvel panin uisud kotti ja käisin uisutamas nii paljude järvede peal, kui oli võimalik. Sooja talve tõttu õnnestus see ainult kaheksal järvel. Viimased olid juba kottpimedas ja pidi olema ettevaatlik. Natukene oli hirmus ka, kui jää all ragises ja midagi ei näinud.”
Tol korral Tanel Leisalu läbi jää ei vajunud, aga ükskord on ta ka vabatahtlikult jääauku uisutanud. Seda siis, kui ta Rääkjärves järjekordset talisuplust tegi.
Viimase aja suurim avastus on olnud üsna kõrvalises kohas asuv Saarejärv, mille keskel, nagu nimigi vihjab, ilutseb saar. “Ilus ümmargune järv, mille keskel ilus ümmargune puudega saar. Selle peale tekkis kohe mõte, et millalgi tahaks selle saare peale ujuda.”
Kõige sagedamini ujub Tanel Leisalu siiski Rääkjärves. “Ilus ja mõnus järv, kus vesi on alati soe,” ütleb ta üheks põhjusels. Teine põhjus on see, et kui minna pärast tööd rattaga sõitma, on 17 kilomeetri järel paras teha ujumispeatus. Ja Rääkjärve 500 meetrit on täpselt paras distants üle järve ning tagasi ujumiseks.
Selleks, et puhkajate suurt nõudlust rahuldada, on RMK rajanud Rääkjärve äärde lausa kaks lõkkekohta, mis asuvad vastaskaldal. Kõrgemalt ja järsemalt kaldalt viib vee äärde uhiuus trepp. Ka Nõmmjärv oma liivase põhja ja laugja kaldaga on rannamõnude nautlejate üks meelispaik.
Martiska lõkkekoht on tähelepanuväärne selle poolest, et see asub järve kaldal, mille vee tasapind on aastakümnetega tööstuse mõjul Kurtna järvedest kõige enam langenud. Martiskast saab alguse ka üheksakilomeetrine Kurtna ringikujuline matkarada, mis läbib üheteistkümne järve kallast.
Lisaks päevitajatele ja suplejatele meelitavad Kurtna järved seene- ja marjakorjajaid ning kalastajaid. Kui tekib soov kaunisse kanti ööbima jääda, tasub üles otsida telkimisala, mis asub järvestiku kõige suurema – Konsu – järve kaldal. Õhtusöögi saab seal valmistada värskelt püütud särjest, ahvenast või haugist.
SIRLE SOMMER-KALDA
Ajalehe „Põhjarannik” ajakirjanik
„Lugu valmis EL Regionaalarengu Fondi toel“.
