Mari Oolberg: kui ma ikka hooga süüa teen, siis on mul rätik peas ja põll ees

Sisukord

✨ Hea maitsega Ida-Virumaa ✨ 

Iisaku Kihelkonna Muuseumi direktoril MARI OOLBERGIL on vedanud: ükski tema tööpäev ei sarnane teisega. Küll peab joonistama, siis tantsima, laulma, näitlema, õmblema… lugema, rääkima ja, oh, kui palju veel.

💬 Valmistuge nüüd veidi pikemaks postituseks, sest Mari on väga inspireeriv naisterahvas ja põnev jutuvestja.

 

Mari Oolberg. Foto Ülle Jukk.

🔸🎤 Palun räägi, kuidas sa oma ameti peale sattusid?

Olin just ringi vaatamas, et leida töö, mis köidaks kultuuri ja loominguliste võimaluste poolest. Märkasin, et Iisaku Kihelkonna Muuseum otsib juhti ning otsustasin kandideerida. Oleks ma teadnud, kui huvitav see töö on, siis oleksin juba ammu otsinud võimalust muuseumis töötada.

Enamik töökaaslasi on samamoodi pühendunud ning heas mõttes hullud nagu mina. Selliste inimestega on lausa lust koos programme teha või näitusi korraldada.

🔸🎤 Millised maitsed on siis iseloomulikud Iisaku kihelkonnale?

Iisakus on tehtud leiba ja leivataignast piirakaid, mille sisse pandi kas kapsast, hapukapsast, porgandit või kartulit. Venekeelne elanikkond on toonud meile seenetoidud, Peipsi ääres elamine on õpetanud kala valmistama. Kama on siin palju söödud. Põnevamatest toitudest erinevad kanepitoidud: kanepitemp, kanepipiim.

Siin võiks muidugi rääkima jäädagi, aga las jääb midagi avastamiseks ka.

🔸🎤 Kas nende maitsete traditsioon on jäänud minevikku või hoitakse neid siiani käigus?

Paljuski on ikka minevikku jäänud. Nõukogude ajal polnud nii palju rukkijahugi, et sellest leiba teha. Poes oli leib müügil ja see oli suhteliselt odav. Olenemata ajast on magusaid saiu küpsetatud ning odrajahust karaskit ehk paasikut (ka kohmakat) tehtud. Nüüd avastamegi neid vanu toite uuesti.

Küll vähe, aga Iisaku Kihelkonna Muuseumile on annetatud käsitsi kirjutatud retseptivihikuid. Otsime vanu retsepte juurde. Praegugi on koos Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivi töötajatega käimas küsitlus lapsepõlve toitude kohta. 

Oleme proovinud vanades uuringutes kirjeldatud toite järele teha ning teistele tutvustada. Ega see lihtne pole, sest tihti pole kõiki koguseid kirjas või on juures vaid vihje, et lisage soola nagu magu kannatab või pange jahu aru järgi. Tihti juhtub, et ühte toitu peab mitu korda läbi proovima, enne kui saab õige ja paras.

 

Iisaku Muuseumi maitseseikluse pakkumine. Foto Ragne Värk.

🔸🎤 Milline on sinu enda suhe toiduga?

Toit on mu elus olnud nii loomulik kaaslane, et meie suhe on ikka väga pikaaegne. Minu vanaema oli õppinud EW perenaiste kursustel ning ta käis teistelgi abiks süüa tegemas ja andis oma teadmisi edasi. Vanaema salanipp peitus lihtsates maitsetes, võimalikult tervislikus valmistamisviisis. Tema pirukad ja koogid olid populaarsed terves külas.

Kooliajal kasvasin kasuemaga, kes oli väikese külakooli kokk. Lisaks tegi ta pulma- ja sünnipäevatoite. Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen kogu aeg olnud kusagil köögis abis, minu tütred on samasugused. Nii kui nina lauast kõrgem, seisid pliidi juures toolil ja praadisid näiteks väikeseid kotlette külmlauale. 

Küllatulnutele pakuti meie kandis alati midagi süüa ning kui perenaine jättis küsimata, kas külaline midagi süüa soovib, pidi ta seda häbi mitu aastat kandma.

🔸🎤 Milliseid “päeva päästvaid” toiduaineid alati kodus hoiad? 

Näljahädast, nagu kunagi ajalooski on juhtunud, päästavad aedviljad 🥕🥬 Kartul kindlasti. Tänapäeval peaks kindlasti makaronitooted ka kodus olema. Mul on päris mahukas kelder igasuguseid hoidiseid täis, sealt saab ikka midagi.

Kohvi peab kindlasti olema ja suur hulk kuivatatud taimi tee keetmiseks.

🔸🎤 On sul mõni roog, mille järgi sõbrad sind tunnevad?

Ma lausa küsisin sõpradelt üle, sest endal ei tulnud midagi konkreetset pähe. Nimetati, et olen nagu vurrkann: teen paar tiiru köögis ja võluväel valmib mitte millestki täiesti söödav söök. Üks on aga kindel – kui ma ikka hooga süüa teen, siis on mul rätik peas ja põll ees. Sedamoodi õpetas mind vanaema.

Avinurme suveteatrile, mille juht ma samuti olen, valmistan lõkkel või õueahjus pannisaia (India leiva laadne). Sugulaste lemmik on suhkrukringel. Vanemad sugulased tahavad minu tehtud hapukapsast, mida teen suures potis õues lõkkel ja panen purkidesse, et saaksin neile jagada.

Üldiselt olen loodusesse panni ning toiduained kaasa vedanud. Nii valmivad meie pühapäevahommikused pannkoogid näiteks Peraküla rannas kivide vahel või Kuhjavere teatrifestivali ööbimiskohas juba suuremale hulgale inimestele.

Iisaku Muuseum pakub Maitseseikluse raames 11.-21. november 3-käigulist menüüd koos muuseumi külastusega hinnaga 15€. Vaata pakkumist https://idaviru.ee/maitseseikluK

Vaata, mida ägedat veel pakutakse...

Jaga
Soovitused