Narva

Pankrannik pakub võimsaid vaateid nii ülalt kui alt

Ontika pankrannik merelt ja linnulenult vaadatuna. Foto: S.Zacek
Sisukord

Inimene, kelle kodu kõrgub pea poolesaja meetri kõrgusel pankranniku harjal, peaks olema sealt avanevate vaadete suhtes immuunne. Võin kinnitada oma kogemusest, et kaugel sellest. 

Veel rohkem panevad panga pealt või alt avanevad hingematvad vaated ahhetama inimesi, kes satuvad Eesti kõrgeimale pankrannikule külalisena. Kui ajakirjanik, blogija ja kirglik matkaja Kertu Jukkum testis peale valmissaamist uhiuut rahvusvahelist Metsamatkarada, kinnitas ta, et pankrannik Sakast Toilani on üks Eestimaa erilisemaid ja ilusamaid teekondi. 

Metsik ja puutumatu 

“Pankrannik on väga erakordne: nii metsik ja puutumatu, teistpidi ka väga raske ja ettearvamatu,” kirjeldas Kertu, kel tuli 20kilose seljakotiga kivisel rannal ümberkukkunud puudest üle turnida ja vahepeal käpuli maas roomata. Valaste joa juures ronis ta ka klindipealsele, et siis jälle paekalda alla laskuda.

“Olin ikka täitsa läbi,” tunnistas naine, kes vallutab mägesid ning jookseb ja suusatab maratone. Aga elamused kaalusid raskused üles. “Nii värvilisi kive ei ole ma kusagil Eestimaal kohanud. Niisugune tunne, nagu oleks sattunud välismaale.”  

Kes 20 kilomeetrist Saka ja Toila vahelist lõiku kõndida ei viitsi või ei jaksa, võib selle teekonna ette võtta auto või rattaga. Paeseina palistav tee on korraliku kattega ja selle ilusaim osa jääb Ontika ning Toila vahele, kus kurviline tee kulgeb mere käevangus. 

Oma suurima kõrguse saavutab 1200 kilomeetri pikkune Balti klint Ontikal ja Valastel, ulatudes 55,6 meetrit üle merepinna. Sealt leiab ümbruse avastamiseks ka matkaraja koos uue laudtee ja infotahvlitega. Matkarada viib  Eesti kõrgeima Valaste joani, mille umbes 30-meetrine veesein on ligi neli korda kõrgem kui Eesti kõige laiemal, Jägala joal.

Juga ise võib suvel üsna niru mulje jätta, aga kevadeti ei pea vaatemängus pettuma ja parimad etendused toimuvad hoopis külmal ajal, kui Valastel avanevat jäämaailma tullakse imetlema ning pildistama kogu Eestist.  

Valaste juga Ida-Virumaal talvel
Valaste joa jääsein talvel. Foto: Sven Zacek

Seitsmest Eesti kõrgemast joast tervelt kuus tuiskab alla Ida-Virumaa pankrannikult. Kõrguselt teise – Kivisilla joa – leiab Saka mõisa lähedalt. Saka mõisa hotellist saab kaardi, mis juhatab alla randa, sealt võimsa vetemänguga joa juurde ning tagasi pangapealsele. Matkarada, mis on ainult kaks kilomeetri pikk, pakub tänu treppidele parasjagu kehalist koormust.  

Väiksema vaevaga pääseb ligi Aluoja joastikule paepõhjalises orus, mille leiab Pühajõe küla servast ning Toila Oru pargi lähedalt. Juga koosneb viiest suuremast astangust ja on üsna muutliku meelega: vahepeal hästi kiire, vahepeal jälle rahulik ja aeglane. Kui Valaste ja Kivisilla juga on sihvakad linnapreilid, siis Aluoja juga võib võrrelda matsaka maatüdrukuga. 

 Džunglist esindusparki

Lummavaid kohti pankrannikul leiab ka Toilast ida poole liikudes. Minu üks meelispaiku jalutamiseks on kodulähedane matkatee Pühajõe ja Voka vahel, mis kulgeb otse klindiserva peal. Mõnes kohas lahutab pangaservast vaid viis meetrit. Äärmuslikest oludest hoolimata näeb sealkandis sageli kitsi ja jäneseid. Eriliselt nauditav on jalutuskäik aprillis, kui loodus pole veel lehekardinat ette tõmmanud ning sinililled sinetavad võidu merega.

Nii professionaalsete kui hobifotograafide meelispaik on Voka ja Sillamäe vahel paljanduv sakkidega Päite pank. Kui praegu kõõluvad loodusesõbrad ja piltnikud seal kohati eluga riskides, siis peagi ehitab Toila vald Päite panga kohale turvalise platvormi. 

Päite on teistest pankranniku lõikudest erinev veel selle poolest, et seal on ka mere kaldal jalutades pank näha. Seda tänu puuduvale metsavööle, mis vaateid takistaks. Näiteks Valastel või Sakal näeb pankrannikut kogu oma efektsuses ainult siis, kui puud ei ole lehes.

Samas on tihe ja lopsakas pangamets ise omaette vaatamisväärsus, tekitades tunde, nagu oleks sattunud põhjamaade džunglisse. Džungli muljet süvendab see, et pangametsi on vähe majandatud ja need on inimkätest puutumatuna säilitanud ürgse ilme.

Seevastu Toila Oru park on inimeste planeerimise ja töö vili. Värvika ajaloo ja vaheldusrikka maastikuga park pakub samamoodi elamusi nagu oma hiilgeaegadel 20. sajandi alguses, kui Georg Kuphaldti loodud park raamistas Venemaa jõuka kaupmehe Grigori Jelissejevi rajatud Oru lossi. Aga ka 1930. aastatel, kui sellest loodi Eesti Vabariigi esinduspark. 

Ka praegu hooldab parki riik, täpsemalt RMK, mille töötajad on viimastel aastatel kõvasti vaeva näinud, et 74 hektaril laiuvas pargis liikumine oleks mugavam ning see pakuks rohkem silmailu: asfalteerinud ja sillutanud teeradu, uuendanud sildu ja treppe, laiendanud parklaid ja valgustust.  

Raskusteta pääseb ligi ka pargi varjatumatele soppidele: liigirikkale dendropargile, salapärasele grotile, hõbeallika koopale ning tiikidele ja neid toitvale roosteallikale.

Oru park, pääsupesa ehk nõiametsa paviljon. Foto Sven Zacek

 Lossiplatsil taastatud roosiaed rõõmustab sadade hurmavate õitsejatega. Lossiaia kõrval on teine jalutajate lemmik Nõiametsa paviljon, mis on ehitatud Pätsi “kohvimaja” kohale. Kui lossiplats on oma hoolikalt pügatud muru, lillepeenarde ja purskkaevudega pargi esinduslikum osa, siis nõiamets pimedam, metsikum ja salapärasem.

Kord aastas – 20. augustil – näeb Oru pargis kübaratega jalutajaid. Oru pargi promenaad on Toila valla esindusüritus ja sellega pühitsetakse Eesti taasiseisvumise päeva.

Kui promenaad toob lossiaeda laulma Eesti paremad artistid, siis iga päev ja iga kolme tunni järel kõlab siin kõlaritest 1930. aastate muusika. Muusika, mis võis siin raadiost või mingitel üritustel kõlada ajal, kui Oru loss oli presidendi suveresidents. Praegu vaatab Konstantin Päts oma kunagisi valdusi tõsise ja mõtliku ilmega pronski valatuna, skulptuuri autoriks on Seaküla Simson. 

Präänikud kultuurihuvilistele 

Oru loss hävines sõjas, aga Egle ja Mairo Rääsk on selle virtuaalselt taastanud ning loonud piirkonda uue ja populaarse turismiteenuse. “VR Toila 1938” esimesel hooajal sai rohkem kui 4000 külastajat teada, kus see loss ikkagi asus ja milline ta täpselt oli.

VR-prillidega jalutaja satub näiteks päikesetõusul virguvasse lossiaeda, peatub muljetavaldava tiibadega kasvuhoone juures, seisatab lossi vaateplatvormil, näeb päikesest kullatud terrassi, ahmib endasse imelisi vaateid nii Pühajõe maalilisele ürgorule, merele kui ka tuhandete roosidega rosaariumile.

VR “Toila 1938” tuur Oru pargis. Foto: Matti Kämärä

Audiogiidi vahendusel kuuleb detailset ülevaadet lossi ajaloost. Tekstid on sündinud põhjaliku arhiivitöö tulemusena, kusjuures muinsuskaitseamet valis “VR Toila 1938” üheks aastapreemia nominendiks pärandi väärtustamise kategoorias. Tegijad võtavad seda kui kvaliteedimärki ning lubavad virtuaaltuuri edasi arendada. 

Kultuurihuvilistele võib piirkonnas soovitada veel Jõhvi kindluskiriku muuseumi, mis asub Jõhvi Mihkli kiriku altarialustes võlvkeldrites. CD-giid annab põhjaliku ülevaate Jõhvi ja Lüganuse kihelkondadaest pärinevatest muinasaegsetest arheoloogilistest leidudest, mis on muuseumis välja pandud. Leiud on pärit muistsete ülikute ning sõjapealike haudadest.  

Lõõgastus spaas kirsiks tordil

Kui eelnevalt väljapakutud loodus- ja kultuuriprogramm kasvõi osaliselt läbi teha, jääb ühest päevast ilmselgelt väheseks. Piirkonna suurim majutusasutus on Toila spaahotell, aga vähesed lähevad sinna ainult pehme padja, maitsva hommikusöögi või minigolfiväljaku pärast.

Spaahotellis leiab rohtu nii kergematele kui tõsisematele terviseprobleemidele. Pakettide valik on lai ja lisaks traditsioonilistele pakutakse ka Eestis vähemlevinud protseduure, näiteks karboksüteeriat ehk süsihappegaasi süste ja krüosauna.

Ehkki Toila spaahotelli trump on tasemel ravi, võetakse seal kahel vastu ka argirutiinist põgenejad ja lõõgastuse otsijad. Luksuslik miljöö on loodud nii termidesse kui täiskasvanutele mõeldud wellness-keskusse Orhidee, mõlemas saab valida seitsme erineva sauna vahel. 

Toila SPA Hotell Termid

Väiksemas mahus spaamõnusid saab nautida ka Sakal, kus Tõnis Kaasik on baltisakslaste päranduse lihvinud uhkeks turismimõisaks. Sakalt leiab esmaklassilise restorani, uhke ballisaali ja piinlikult hooldatud pargiala, mida ilmestavad paviljonid ja pergolad, aga ka Balti klinti tutvustav väliekspositsioon.

Saka mõisa restoran

Öömaja varieerub Saka mõisakomleksis telkimisest kuni ruumika sviidini härrastemajas. Kahe äärmuse vahele jäävad karavanimajutus, kämpingutoad ja hotellitoad mõisa kõrvalhoones, mis läbisid koroonaajal põhjaliku uuenduskuuri.

Sirle Sommer-Kalda

“Põhjaranniku” ajakirjanik

Jaga
Soovitused