Valastel võib sattuda nii jääriiki kui džunglisse - Ida-Virumaa

 

 

 

Valastel võib sattuda nii jääriiki kui džunglisse

 

 

 

JAGA

Share on facebook
Share on whatsapp
Share on email

Eesti kõrgeima – Valaste joa langemisteel meenutab pankranniku läbilõige kihilist magustoitu, kus hallid ja pruunikad viirud vahelduvad roheliste ning sinistega.

Kihilist magustoitu on kõige efektsem pakkuda klaasnõus – siis paistavad kõik kihid hästi kätte. Valaste joale ja astangule avaneb tänu trepistikule ning matkarajale samuti hea vaade. Sadade miljonite aastatega tekkinud kihtidele võib heita pilgu nii ülevalt, alt kui kõrvalt.

Ilmselt ei tule umbes 30meetrist veelangu silmitsedes selle pealegi, et see ei ole looduse kätetöö, vaid kaevetööde tulemus. Nimelt ammutab juga vee Kaasikvälja kuivenduskraavist ehk Valaste ojast, mis küll praeguseks on saanud osakeseks loodusest.

Külma- ja tuuletaadi koostöö 

Talvel on Valaste juga arvatavasti üks enim pildistatud koht Eestis. Kõige võluvam on see siis, kui omavahel teevad koostööd külmakraadid ja piisavalt tugev põhjatuul, mis toob veetolmu üles kaldapealsele, disainides pankrannikul kasvavad puud jääskulptuurideks. Kui see juhtub, levib info kulutulena ja Valastele sõidetakse kokku üle Eesti, adudes, et osavate pitsimeistrite loodud talve võlumaa ei pruugi kaua kesta.

Mõned korrad on juhtunud, et jäämaailm avaneb Valastel ka Eesti sünnipäeva varahommikul, kui rahvas koguneb pidulikule lipuheiskamisele. 24. veebruari päikesetõusul on seal sinimustvalget hümni saatel vardasse tõmmatud juba 17 aastat ja kaunis traditsioon ei näita mingeid hääbumise märke.

Eesti sünnipäev ja talv üldse on suurepärane aeg pankrannikuga tutvumiseks: pole vaateid segavaid puulehti ja soodsate ilmastikuolude korral näeb teistestki ümbruskonna jugadest moodustunud kauneid jääskulptuure.

Teisalt jääb siis nägemata tihe ja lopsakas pangamets, mis otsekui džunglina rannikut palistab ning mida Valaste matka- ja õpperada parimal võimalikul moel esitleb. Hiljuti rajatud ja tähistatud rada kulgeb kogu Balti klindi kõige kõrgemal ning suurejoonelisemal lõigul, kus astang tõuseb 55 meetrit üle merepinna.    

Teekonda rikastavad teadmistega 22 infotahvlit, kust saab näiteks lugeda “purjus metsast”. Rahvasuus kutsutakse nii viltuvajunud puid, mida kohtab pangametsas küll ja veel. Süüdi on selles kivikihtidest välja voolav põhjavesi, mis muudab savi libedaks ning põhjustab sagedasi maalihkeid.

Foto: Sven Zacek

Savi on paekalda kõige alumine kiht, mis on end pressinud ka rannaliivale, mõjudes lastele ja lapsemeelsetele otsekui kutsena: mätsi mind! Käelist motoorikat saab rannas arendada ka kivilahmakaid silitades. Eri suuruse, värvi ja struktuuriga kive on kitsale liivaribale helde käega külvatud.

Nagu Suurel Munamäel 

Valaste matkarada kulgeb umbes 700 meetri ulatuses rannas ja teist sama palju pangametsas. Juurde tuleb liita 55 meetrit laskumist ja sama palju tõusu mööda raud- ja laudtreppe. Seega on matkarajal peaaegu sama suur kõrguste vahe kui Suurel Munamäel jalamilt tippu tõustes, milleks on mõõdetud 60 meetrit.

Pangaalusel rusukaldel hõlbustavad liikumist laudteed. Pangametsas kohtab taimekooslusi ja lopsakust, mis ei ole ühele põhjamaisele metsale sugugi omane ning saab võimalikuks tänu erilistele kasvutingimustele. Meri ning astangust väljaimbuv põhjavesi hoiavad jalami ühtlaselt niiskena ja rikastavad seda pidevalt mineraalsete toitainetega. Kõrge kallas varjab aga metsa otsese päikesevalguse ja tuule eest ning meri hoiab ära suuri temperatuuride kõikumisi.

Taimedest tunnevad end sellises niiskes ja varjulises metsas kunginglikult näiteks sõnajalad, mida kasvab pangametsas kümmekond liiki. Rohurindes võimutsevad naadi- ja nõgeseväljad. Loomadest sobib vanade puude rohke elupaik hästi nahkhiirtele, sest seal on piisavalt putukaid, kelle arvukust reguleerida.

Inimestel on panga- ja merevahelises metsas palju keerulisem toimetada. Enne 2. ilmasõda, kui rannarahva talude piirid ulatusid mereni, tuli seal hakkama saamiseks olla leidlik. Kes soovib kohalikust eluolust rohkem kuulda, võib tellida giidiga jalgsimatka Valaste puhkekülast. Retkejuhtideks on juristi haridusega abielupaar Indrek ja Aili Arming, kes oskab põnevalt pajatada ka asjadest, mis jäävad väljaspoole paragrahvide maailma.

Valaste puhkeküla

Pererahvas teab rääkida, kuidas rannakalurid otse mere ääres pangametsast varutud leppade ja nõgestega räime suitsutasid ja kala korvides panga servale vinnasid. Seejärel viidi kalurite saak hobustega Tartusse ja Narva müüki.

“Ülestuleku ja allamineku kohad olid küll talude juures olemas, aga need olid väga järsud ja sealt ei saanud raskeid kalakaste vedada. Need kohad on siiani olemas ja kohalikud teavad neid, aga turistidel on parem liikuda mööda treppe,” soovitab Indrek Arming.

Retkel, mis sai viimasel Ida-Viru parima seikluse konkursil publiku preemia, jagatakse lisaks teadmistele prügikotte. Nii saab hoolimatute inimeste pangametsa loobitud prahi panna sinna, kus on tema õige koht. Päris tühjade kätega õnnestub paraku harva naasta.

Valaste matkaraja algus võib olla lõpp ja vastupidi. Puhkeküla korraldatud retk algab Ontikal ja jõuab välja Valaste kohviku juurde, et seal end matkasupiga kosutada. Kohvik on muuseas suure osa aastast ööpäev ringi lahti. Nii saab keha kinnitada isegi päikesetõusu või -loojangu imetlemise järel. Kes soovib näha mõlemat, võib sealsamas ka öömaja võtta – selleks on kõigi mugavustega puhkemaja ja kämpingumajad, võimalus kasutada grillikoda ja kümblustünni ning laenutada jalgrattaid või parkida oma karavani.

Ontika mõisa uus elu

Matka võib sama hästi alustada ka Valastelt ja jõuda lõpusirgele Ontikal. Sel juhul paistab taamal Ontika mõis. Selle omanikuks on maailmameister ja Soome ajaloo edukaim meesmäesuusataja Kalle Palander, kes on rääkinud, et Ontikale sattudes võlusid teda ühtviisi nii mõisa kui ka pankranniku ilu.

Valduste omandamisest saab varsti kümme aastat ja selle ajaga on õnnetus seisus olnud mõis osaliselt ellu äratatud. Palanderid on kohendanud õdusaks hotelliks saja-aastase teenijatemaja ja korrastanud endise küüni, mille esimesel korrusel on hobusetall ning teisel eluruumid.

Pererahvas pingutab selle nimel, et ligi 800ruutmeetrine mõisa peamaja saavutaks oma kunagise hiilguse, aga selleni on veel pikk tee minna. Esialgu on seal puhastatud lagesid ja kaunist telliskiviseina krohvi alt, et luua sobilikud tingimused vahetuvateks kunstinäitusteks. Õues püüavad aga pilku hobused ja roosid – mõlemad on perenaise Riina-Maija suur armastus. Rooside boonus lisaks silmailule on see, et hobused ei pane neid nahka. Erinevalt näiteks pelargoonidest.

Sirle Sommer-Kalda

Ajalehe “Põhjarannik” ajakirjanik

„Lugu valmis EL Regionaalarengu Fondi toel“. 

 

VAATA VEEL