Renoveeritud Saka mõisa uksed avati taasavati 5. novembril 2010. aastal. Alates Nõukogude sõjaväe lahkumisest 1992. aastal oli Saka mõis seisnud peremeheta, uksed-aknad avali nii loodusjõududele kui vandaalidele.
Ajalooliselt on Sakal aga väga väärikas lugu rääkida. Mõis rajati juba 17. sajandil ja selle peremehed olid erinevatel perioodidel Jürgen (Jöran) Leslie, kes oli pärit võimsast šoti klannist. Leslie pärijate valdusesse jäi mõis koguni 120 aastaks. Hiljem kuulus mõis Katharina Margaretha von Wrangellile (tema oli pärit kuulsast Pufendorfide perekonnast), Georg Gustav von Wrangellile, Löwis of Menar’idele ning pärast viimaste lahkumist Saksamaale sai Sakast militaartander. Praegu on Saka mõisa omanikud härra Tõnis Kaasik ja proua Eha Kaasik.
Saka mõisa taastamise lugu sai alguse 2001. aasta suvel, mil Eesti riik müüs avalikul enampakkumisel Saka mõisa peahoone varemed erakätesse. Toona värske Saka „mõisnik“ Tõnis Kaasik meenutab: „Ostuotsust juhtisid emotsioon ja 30 aasta vanune mälestus piirivalve poolt kinnipeetuna Saka mõisaõues veedetud päevast. Nimelt tegin 1. mail 1971 Tartu Ülikooli geograafiatudengina oma Põhja-Eesti Pankranniku jugade teemalise diplomitöö tarvis viimaseid välitöid. 23 meetri kõrgune Saka ehk Karjaoru juga asus Nõukogude piirivalvekordoni külje all. Nende joaastangute mõõtmine ja pildistamine lõppes minu arreteerimisega. Veetsin päeva püssitoru ees mõisahäärberi õuel, mida tollal kasutati piirivalvekasarmuna. See oli minu esimene kokkupuude Saka mõisaga. Saka juga puudutava peatüki lõpetasin oma diplomitöös saatusliku lausega: „Saka väärib paremat.“ 30 aastat hiljem, kui Ida-Viru Maavalitsus kuulutas välja juba kolmanda enampakkumise mõisa varemete müümiseks, mängis saatus mulle kätte harukordse võimaluse oma sõnu ellu viia.“
Kümme aastat peremehetult seisnud hoonete, nende reostatud ja risustatud ümbruse ning hooletussejäetud pargi kordategemine vajas suuri investeeringuid ja lõputut entusiasmi. Võssakasvanud ja kaevikutest lõhestatud parki risustasid lagunenud militaarrajatised. Ka puurkaev oli vahetult enne müümist lastud riigi poolt tamponeerida.
Et mõis asub 1200 km pikkuse Balti klindi kõige atraktiivsemas osas, oli Vabariigi Valitsusel kavas küsida UNESCO-lt sellele Läänemere geoloogilisele suurvormile maailma looduspärandi staatust. See viis Tõnise mõttele, et kus siis veel kui mitte Saka mõisas võiks paikneda selle silmapaistva loodusobjekti külastuskeskus koos kõigi turistile vajalike teenustega. Tänaseks on Tõnise visioon teoks saanud. Tutvu puhkusevõimalustega unikaalse ajalooga Saka mõisas.
