Eesti kõige ohvriterohkemal lahingutandril asuv Vaivara Sinimägede muuseum on väike, aga väiksusest hoolimata tehakse seal suuri asju.
Näitusemaja asub endises Vaivara mõisa aidas ja sealne väljapanek on pühendatud 1944. aasta karmidele lahingutele. Tankitõrjekahurite, miinipildujate, käsitulirelvade ja mundrite kõrval on eksponeeritud ka sõdurite isiklikud esemed katelokist viltideni.
Sõjamehe ja külanaise pilgu läbi
Sõjaaega ei saa Sinimägedes tagasi rännata mitte ainult eksponaate uudistades, vaid ka rollimängus osaledes. Muuseum kutsub peresid ja sõpruskondi osalema ajarännakus, mis pajatab inimeste sunnitud lahkumisest Narva piirkonnast 1944. aasta sõjatalvel ning Eesti meeste kutsumisest Saksa sõjaväkke.
Elamuslik muuseumiprogramm on pärjatud Ida-Virumaa parima uue seikluse tiitliga. Ühinen ühega esimestest gruppidest, kelle peal seda testitakse. Ühel suviselt soojal päeval kehastub sõjamuuseumi juhataja Ivika Maidre Meriküla Meetaks ja kolleeg Tõnis Tolpats Saksa väljaõppeohvitseriks, et vaadata tagasi 1944. aasta sõjatalvele nii tavalise külanaise kui sõjamehe pilgu läbi.
“Jaanuaris 1944 hakkab Leningradi alt rinne liikuma. Saksa väed on olnud Leningradi lähedal juba kolm aastat, aga nüüd jõuab rinne sealt kahe nädalaga Narva jõe äärde, kuhu veebruariks kogunevad suured jõud. Veebruaris 1944 oli meie tollane peaminister Jüri Uluots pidanud raadiokõne ja öelnud, et kõik Eesti mehed lähevad nüüd rindele, sest meil on teine Vabadussõda,” teeb Ivika Maidre lühikese sissejuhatuse.
Seejärel läheb kohe asjaks: ajas rändajatele ulatatakse mobilisatsioonikutse ja nad värvatakse sõjaväkke. Tekst kutsel on enam-vähem tõetruu, erinedes vaid selle poolest, et kutsutute hulgas nimetatakse ka naisi, keda Saksa armees tegelikult rindele ei lastud. Et meie grupis moodustavad naised rõhuva enamuse, on väike mööndus õigustatud.
Öösärgiga sõtta
Tulevasi sõdureid tervitab väljaõppeohvitser Tõnis Tolpatsi isikus, kes on nagu Ivika Maidregi ajaloolane ja palub kõiki “väljaõppekasarmusse”. Kõigepealt tehakse tutvust varustusega, millega Saksa sõdur pidi rindel toime tulema.
“Aluspesu pole kahjuks näidata, aga Saksa sõdur kandis sellist pikka ja imelikku särki, mis tundub peaaegu kleit olevat. Riiete all oli ta pikk ja soe. Kui sõdur oli kasarmus, kasutas ta seda ka öösärgina. Ja jalarätte Saksa armees ei kasutatud − kanti sokke.”
Ihupesu juurest liigume edasi teenistusvormi juurde. Ehkki 1944. aastal enam Hugo Bossi disainitud mundriga rindele ei mindud, nägi seda veel tagalas ja näeme meie ka. “See oli viimane ilus munder, edasi tuli kõikidel armeedel laiguline vorm, mis ei olnud nii hea sihtmärk. Samuti hakati kandma madalaid mütse ja kiivreid.”
Pikemalt peatub Tõnis Tolpats ühel sõduri põhitunnusel − kiivril.
“Kui selline moodne teraskiiver kasutusele võeti, vähenes peavigastuste arv 80 protsenti. See tehti kindlaks 1. maailmasõjas: üksus, mis kasutas kiivreid, sai tunduvalt vähem peavigastusi. Mõelge, kui palju liigub õhus igasugust rämpsu: kive, puitu. Loomulikult kaitses see ka väiksemate kildude ja hulkuvate kuulide eest. See kiiver on optimaalse kaaluga. Prooviti ka raskemaid, mis kuuli kinni pidasid, aga need ei õigustanud ennast − sõdurid kippusid need minema viskama.”
Naiste nõrkus ilusate asjade vastu saab toitu, kui avaneb võimalus katsuda Saksa sõduri stiilset seljakotti, milletaolised on moes praegugi. Ivika Maidre viskab õhku küsimuse: miks seal vasikanahk peal on? Et oleks seljal soe? Et kui ülevalt vaatad, siis nagu vasikas käib ringi? On padja eest?
“Just, esiteks saab seda kasutada pea all, aga tähtsam on üks teine põhjus: vasikanahk kaitses riiet märgumise eest.”
Algul pidid sellesse väikesesse seljakotti mahtuma nii tagavaratoit kui varujalatsid. Kui sõda edasi läks, anti juba lihtsa tegumoega suurem seljakott: riidest, hästi lihtne toota, mahutas paremini. Praegugi käiakse sellistega marju korjamas.
Rääkimata lood
Ivika Maidre ütleb ajarännakut jätkates, et 1944. aasta lugu pole ainult sõdurite, vaid ka kohalike naiste ja laste lugu, kes pidid sõja jalust põgenema.
“Meie kandi inimesed läksid jaanuaris, veebruaris ja eriti pärast Narva märtsipommitamist. Inimestel oli hirm enda ja oma pere pärast,” räägib Ivika Maidre, lisades, et meeleolu polnud siiski lõpuni sünge. “Paljud, kes 1944. aasta alguses ära läksid, arvasid, et minek on ajutine.”
Tegelikult Eesti kirdenurga inimesed koju tagasi pöörduda ei saanud.
“Uraani rikastamise tehase pärast ei saanud kohalikud siia massiliselt sissekirjutust. Kuidas sa lased salajase objekti lähedusse inimesi, kes on sinu vastu olnud? Tulid uued inimesed, kelle jaoks puudusid maamärgid. Kõik oli maha pommitatud, kohalikke ka ei olnud ja nad mõtlesidki: tulid nõukogude geoloogid ja ehitajad ning ehitasid kõik üles. Tuli suurepärane elu, sest enne ei olnud siin mitte midagi. Mis siis, et enne suurt äraminekut oli kõik olemas, aga ei olnud enam rääkijaid.”
Ja mis sai Merikülas elanud Süvalepa Meetast, keda Ivika Maidre rollimängus kehastab? Noort naist ei päästnud isegi see, et ta oli juunikommunist.
“Ei tasu arvata, et kõik olid nõukogude võimu vastu. Tegelikult oli eestlaste seas ka neid, kes arvasid, et nüüd saabubki töörahva õnn. Meeta ei jooksnud ära, sest Punaarmee oli tema armee. Ta ootas seda. Kui 14. veebruaril saadeti maale dessant, olid Merikülla jäänud mõned vanainimesed ja Meeta oma sülelapsega. Aga sõda on sõda ja maale tulevatele sõduritele öeldi: eestlased on sakslastega koostöö tegijad, ei mingit halastust! Ja mitte keegi ei küsinud Meetalt, mida tema usub. Meeta tapeti, tema laps samuti.”
Ivika sõnul avaldasid tollased lehed jubedaid fotosid süütu lapse ja naise tapmisest, aga nüüdseks on teada, et sama saatus tabas ka vanureid.
“Ja ega dessandil endal ka pikka pidu ei olnud. Kujutage ette, kui maale tuleb umbes 400 meest, aga raudtee ja maantee ületavad 4-7. Ülejäänud saavad surma või vangistatakse. See ei ole edulugu ja sellest ei räägita. Meeta ja tema saatusekaaslaste mälestuseks on aga kivi, kus on kirjas, et nad langesid fašistlike röövvallutajate käe all. Nii et palun väga − jälle üks elu mängukaart! Aga miks ma ei saa panna välja selgitavat teksti? Sest arvatavasti püsiks see Merikülas kolm päeva.”
Mida aga teha saab, on rääkida rääkimata lugusid ja seda Vaivara Sinimägede muuseum teebki. Andes ajaloole inimeste näod. Sest ajalugu ei ole ainult arvude, vaid ka inimeste ajalugu
SIRLE SOMMER-KALDA
Lugu valmis EL Regionaalarengu Fondi toel
