Toila Oru pargi ilu ülistava postituse kirjutan selle kõige kaunimas kohas – Pühajõe ja mere kohal kunagi kõrgunud lossi asupaigas -, tundes endal selle viimase peremehe Konstantin Pätsi heakskiitvat pilku.
Eesti esimene president jõudis Oru parki tagasi oma sünniaastapäeval, 23. veebruaril. Toila valla tellimusel ja skulptor Seaküla Simsoni poolt tõsise ning mõtlikuna pronski valatuna. Mõned aastad varem sattusin vestlusõhtule, kus tema lapselaps Matti Päts meenutas koos vanaisaga veedetud lapsepõlvesuvesid Oru lossis.
Ilmutas end unes
Jalutuskäiku meenutuste radadel alustas Matti Päts seigaga oma elust, mis sai tähenduse alles palju aastaid hiljem. Kui vanemad olid vangis ja Matti elas Venemaal lastekodus, nägi ta tihti und, et viibis rohelistel nõlvadel. Aga mitte miski ei viidanud, kus need asuvad.
Lastekodu tõelisusse ärgates tabas alati ränk pettumus ja unenäos kangastunud kohta jäigi looritama saladus. Kuni 1956. aastani, mil Matti Päts tuli üliõpilasena külla oma siinkandis elavale tuttavale. “Jalutasime koos siia, kus kunagi oli Oru loss. Ma sain aru, et need olid lossi ümbritsevad künkad, mida olin unes näinud. Tähendab, lapsele jäid loss ja selle ümbruse ilu niivõrd sügavalt hinge, et see ilmutas end unes,” meenutas ta.
Emake loodus on siinkandis oma annetega õige pillav olnud: Eesti suurim maastikupark on kujundatud kunagistele Pühajõe mõisa maadele, kus kõrge klindi lõikab läbi sügav ürgorg, mille põhjas lookleb kärestikuline Pühajõgi.
Enamik külastajatest käib pargis suvekuudel, aga siia tasub tulla kõigil neljal aastaajal.
Nii kevadel, kui jalutajaid tervitavad sinililled ja lõokannuste hiiglaslikud sinakaslillad laigud keset muruplatse; suvel, kui teatepulga võtavad üle iirised, roosid ja uimastavalt magusa lõhnaga pärnaõied; sügisel, kui mustritesse seatud tuhkpuu hekid omandavad leekivpunase värvi ja pärnade alleel saab sahistada läbi paksu lehevaiba; kui ka talvel, mil lumised nõlvad meelitavad kelgutajaid ja raagus puud muudavad pargi justkui läbipaistvaks võlumaaks.
Vägevad looduslikud eeldused
Värvika ajaloo ja vaheldusrikka maastikuga park pakub samamoodi elamusi nagu oma hiilgeaegadel 20. sajandi alguses, kui Georg Kuphaldti loodud park raamistas Venemaa jõuka kaupmehe Grigori Jelissejevi rajatud Oru lossi, ja 1930. aastatel, kui sellest loodi Eesti Vabariigi esinduspark. Loss ise on küll hävinenud, aga põhjus, miks see just siia ehitati, pole kusagile kadunud.
Ajaloolane Ott Sandrak on Toilas kultuurihuvilistele kuulajatele pajatanud, et Grigori Jelissejevi puhul oli tegu Vene riigi ühe rikkama eraisikuga ja kui ta otsustas endale ehitada suvila, siis selleks tehti enne Vene riigis põhjalik eeluurimine.
Et Jelissejevil olid juba villad Nizza rannikul Vahemere ääres, oskas ta ilusast kohast aru saada. Ja loomulikult konsulteeris kaupmees ka arhitektidega. Seda on võib-olla tagasihoidlikel eestimaalastel raske uskuda, aga asjatundjad pidasid just nimelt Toila Oru maastikku hiigelriigi üheks ilusamaks kohaks.
Paigal on võimsad looduslikud eeldused, aga selleks, et need saaksid täielikult avalduda, on vaja inimhoolt.
Pargi praegune haldaja riigimetsa majandamise keskus (RMK) on viimastel aastatel kõvasti vaeva näinud, et 74 hektaril laiuvas pargis liikumine oleks mugavam ning see pakuks rohkem silmailu: asfalteerinud ja sillutanud teeradu, uuendanud sildu ja treppe, laiendanud parklaid ja valgustust, paigaldanud infotahvleid ja viitu. Tänu sellele pääseb raskusteta ligi ka pargi varjatumatele soppidele: liigirikkale dendropargile, salapärasele grotile, hõbeallika koopale ning tiikidele ja neid toitvale roosteallikale.
Lossiplatsil taastatud roosiaed rõõmustab sadade hurmavate õitsejatega. Sortide valikul on arvestadud seda, mis siin varem kasvas. Nii on lossiaeda tagasi jõudnud ajalooline roosisort, mis on aretatud Saksamaal ja saanud nime Konstantin Pätsi järgi. Oma kreemikaskollast õiteilu näitab ta “Kolme graatsia” skulptuuri juures.
Lossiaia kõrval on teine jalutajate lemmik Nõiametsa paviljon, mida kutsutakse ka Pääsupesaks. Kui lossiplats on oma hoolikalt pügatud muru, lillepeenarde ja purskkaevudega pargi esinduslikum osa, siis nõiamets pimedam, metsikum ja salapärasem.
Esimene Nõiametsa vaatepaviljon ehitati Roman Koolmari kavandi järgi. Tuntud arhitektile pühendatud raamat tõdeb, et see peaaegu ohtlikult klindiservale rajatud paviljon viitas Pätsi kapriissusele ja kasvavale võimukusele. Igal juhul sai sellest presidendi meelispaik − talle meeldis siin kohvi rüübates nautida päikesetõusu ja vaadet merele.
Pätsi “kohvimaja” õhiti sõja ajal ja taastati 1990. aastatel endisaegse põhjaplaani järgi, kuid muudetud kujul ja mitte nii kapitaalse ehitisena. Hingematvat vaadet pakub see tänini ja seda kohta armastavad lisaks jalutajatele abielu sõlmijad.
Pidulike sündmuste korraldajad hakkavad tõenäoliselt hindama ka paviljoni, mille Toila vald plaanib taastada lossi kunagise talveaia eeskujul. Juba on vald rikastanud pargikultuuri muusikaallee rajamisega, tänu millele heliseb kindlatel kellaaegadel jalutajate kõrvus 1930ndate muusika.
Üle saja tuhande jalutaja
Pargikeskkonna areng pole jäänud külastajatele märkamatuks ja nende arv kasvab pidevalt. Seda, kui palju silmapaare naudib aastas Oru pargi ilu, püütakse kindlaks teha loenduritega. Eelmisel aastal loendati elektrooniliselt 140 000 külastust, aga tegelik arv võib RMK hinnangul ulatuda kahesaja tuhandeni.
Kahe aasta eest käis parki kaemas USAs elav Jaroslav Jelissejev, kiites heaks selle, mida ta oma vanavanaisa kunagistes valdustes nägi.
Need, kes soovivad põhjalikumaid teadmisi sellest, kuidas Jelissejevid Orul suvitasid ning millised ümberkorraldused tabasid lossi ja parki siis, kui Vene multimiljonäri edevast suvelossist sai Eesti presidendi suveresidents, saavad tellida Oru pargi elamusekskursiooni.
1930. aastate stiilis kleidis ja kübaras Ida-Virumaa turismikoordinaator Kadri Jalonen ning maakonna tuntuim giid Enn Käiss viivad huvilised jalutuskäigule, kus võib arvestada mitme üllatusega. Isutekitamiseks olgu neist nimetatud viimane. Jalutuskäik lõpeb Nõiametsa paviljonis, kus on peenelt kaetud kohvilaud kolme sorti küpsistega, mille retseptid pärinevad Pätsi ajast. Kõik maitsevad kohvikõrvasena imeliselt ja tekitavad tunde, nagu oleks presidendile külla sattunud.
Presidendi külalisena võib end loomulikult tunda ka siis, kui jalutada omal käel ja head-paremat ise kaasa võtta. Piknikuteki saab laiali laotada nii pargi hiilglaslikel muruplatsidel kui kivises Toila rannas, kus istumismugavust pakuvad kaldale uhutud puujändrikud. Kui oma söögikraamiga jännata ei viitsi, aitavad hädast välja Rannasalong, Sadamaresto või Toila spaahotelli restoranist tellitud piknikukorv.
Kord aastas – 20. augustil – näeb pargis kübaratega jalutajaid. Oru pargi promenaad on toimunud Toila valla esindusüritusena 23 korda ja sellega pühitsetakse Eesti taasiseisvumise päeva. Õhtul esinevad siis lossiaias Eesti paremad artistid; päeval pakutakse aga promeneerijatele kohaseid tegevusi, nagu näiteks maalimise ja pildistamise meistriklass, luuleminutid või kikilipsu meisterdamine. Sumedal augustiõhtul juhatavad koduteed põlevad küünlad.
SIRLE SOMMER-KALDA
Lugu valmis EL Regionaalarengu Fondi toel
